Loetav lugu lähituleviku ainel, kus
noored aafriklased püüavad leida viise, kuidas rikastelt
läänlastelt raha välja petta. Nimelt tuuakse Aafrikasse nö
infotehnoloogiajäätmeid, mida siis kohalikud kavalpead püüavad
edasi käidelda – kas siis taaskasutamiseks haruldasi metalle
või... võimalusel lahti krüpteerida kõvakettaid, et nii saada
juurdepääsu arvutiomanike pangakontodele. Aga lisaks
arvutijäätmetele on seal “prügimäel” muidkui tehnilisi
vidinaid, nii leiab seal töötav neiu Mina ühe Jelly nimelise
mänguasja (a la tuleviku furby, või laste kantseldamiseks mõeldud
kodurobot?), mis on omal moel armas ja totter ja justkui imaginaarne
side lääneliku kultuuriga, kõik need heaoluühiskonna küsimused
ja nõuanded, mida see Jelly esitab, see on ka vahva.
Tüdruk näppab Jelly ja viib koju, kus
see saab mängukaaslaseks tüdruku mõned aastad nooremale vennale
Raphaelile. Aga mitte ainult mängukaaslaseks – vend leiab viisi,
kuidas Jelly abil kaasmaalastel nahka üle kõrvade tõmmata. Et
tegemist ikkagi Aafrika ja selle tumeda tulevikuga (vägivald,
seadusetus, vaesus, ülerahvastatus, ökoprobleemid), siis ei lähe
asjad just kõige paremini... aga üllataval kombel on sellest vähe
totakast interaktiivsest mänguasjast õele-vennale kasu ning Jellyst
kujuneb kasulik tööriist, millega naiivseid läänlasi petta.“Raphael was in that long period that a male was allowed before he had to be grown up. The women had to baby him, and he got the best pieces of meat. Then the sun would rise one day and he would be a soldier, a beggar, a glue-sniffer, a stander on streetcorners: no longer a crushing burden but merely a danger or a nuisance.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar