06 juuli, 2016

Rich Larson – The King in the Cathedral (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2016)

Üsna traditsioonilises laadis fantasy, ainult selle erinevusega, et üks peategelasi on homoseksuaalne. Lugu siis sellest, et kaugel-kaugel kõrbes on vangla, kus istub arestis kuninglikust soost isik (kes peale troonipärija mahalöömist on troonipärija). Uus türann laseb rahval teada, et kuninga järglane on elus, see on omamoodi märk võimuhaaraja jõust ja enesekindlusest. Võimalik troonipärija on seal roboti valve all, neil on seal omamoodi sümbioos välja kujunenud – mängivad lauamänge ja sõlmivad kihlvedusid ning nii veavad päevi õhtusse. Aga ühtäkki ilmub... noor neiu, kes olevat saadetud võimalikku kuningat justkui lõbustama – uue türanni järjekordne trikk, et troonipärijat alandada! Asi läheb veel hullemaks, prostituut tahab hoopis seda troonipärijat vabastada – põgeneda vanglast roboti valve alt ning seejärel türann kukutada.

Troonipärija on sellest plaanist enam kui vähem vaimustatud – ta ei taha põgeneda, sest temast pole head valitsejat (vahet pole, kes on võimul, alluvatel on ühtviisi halb eluolu). Tulihingeline päästja solvub, et võimalik kuningas osutub selliseks selgrootuks jobuks (erinevalt ta poolvennast kuningast, kes maha löödi), ning naine otsustab sealt kõrbevanglast üksi põgeneda. Kuid... nagu selgub, on üksi põgenemine selge enesetapp. Kuid naine asub siiski teele... ning troonipärija leebub ja kutsub ta tagasi, pakkudes neiule, et robot võib teda kõrbest läbi juhtida – seda juhul, kui troonipärija ja robot mängivad üht strateegiamängu. Kui troonipärija võidab, saadab robot tüdruku linna tagasi. Kui robot võidab... saab ta midagi väga erilist... Nupud seatakse lauale ja edasi läheb nii nagu läheb.

Nagu öeldud, iseenesest harjumatult tavapärane fantasylugu (esmatutvus Larsoniga oli hoopis dopinguteemaline). Peale mõningaid dramaatilisi pöördeid saabub finaal, mis suurt ei üllata. Muidugi, vahelduseks on päris mõnus lugeda tavalist fantasyt, mis pole tänapäevase olustiku või mingi radikaalse hämarilmaga (oeh, uskumatult puine maik ühest hiljuti loetud Wolfe'i hinnatud loost). Aga nagu SFF antoloogiate eessõnadedt võib järeldada, polnud 2015. aasta fantasy lühilugude poolest just märkimisväärne aasta, sellest siis see... võrdlemisi tavapärane lugu on antoloogiasse valitud.

Kommentaare ei ole: