Lugu, mis peaks süstima positiivsust
ja õppimissoovi. Ja usku inimeste ühtekuuluvustundesse. Ära anna
alla, kui oled isegi surmasuus. Ära anna alla, kui sind tabavad
erinevad ebaõnnestumised või õnnetused. Hoia sihti silme ees ja
tegutse selle nimel, ükskõik millised vastulöögid tabavad. Hoia
pea selge ja natukenegi rõõmsat meelt.
Raamatu sisu on vist mõttetu ümber
jutustada. Marsi-missioonil juhtub õnnetus ja vastavalt reeglitele
jäetakse maha surma saanud kaaslane. Ainult et... peagi selgub, et
polegi surma saanud, lihtsalt skafandri süsteemid said kahjustada.
Mees teab, et mitme aasta pärast tuleb Marsile uus missioon. Ja kui
päästmine kasvõi kohe käivituks, võtaks selle saabumine ikkagi
üle aasta aega. Tema hakkab... kartuleid kasvatama.
“Selline siis ongi minu olukord. Olen Marsil lõksus. Mul ei ole kuidagi võimalik Hermese ega Maaga ühendust võtta. Kõik arvavad, et ma olen surnud. Olen Marsi-majas, mis on mõeldud vastu pidama kolmkümmend üks päeva.
Kui oksügenaator katki läheb, siis lämbun. Kui vee taaskasutussüsteem katki läheb, siis suren janusse. Kui Marsi-majja leke tekib, siis ma lihtsalt justkui plahvatan. Kui ükski neist asjadest ei juhtu, siis saab mul lõpuks toit otsa ja ma suren nälga.
Mnjah. Olen omadega perses.” (lk 15)
Okei, selge see, et juhtub enamat kui
eksperimentaalne kartulikasvatus. Millal lugu täpselt juhtuda võiks,
ei oska öelda – millalgi lähitulevikus. Igal juhul on see kolmas
Marsil käik, kus inimesed planeedi pinnal seiklevad. Ja mitte ainult
lühiajaline külastus, sel missioonil oli plaanis mitmeid päevi
kohapeal elada, katsetada ja proove võtta (ent tuli liialt tugev
torm ning meeskond otsustas missiooni katkestada – ning lahkumise
tohuvabohus juhtuski Markiga õnnetus). Seepärast on siis Markil
kõiksugu tehnikat käepärast, et Marsil kuidagi ellu jääda –
kuukulgurid ja Marsi-maja ning kõiksugu eluks äärmiselt vajalikku
tehnikat. Ja et tegemist botaanikuga, kel oli algselt oma katsetuseks
natuke mulda kaasas... saab ta nüüd sisetingimustest
kartulikasvatust proovida (hea küll, tobe on seda potipõllundust
järjekordselt esile tõsta).
Eks siin raamatus on küllaga kõiksugu
Marsil ellujäämise (hüpoteetilisi) tehnika kirjeldusi. Et kuidas
vett tekitada raketikütusest, või vastupidi, kusta raketikütust,
ning sadu ja sadu muid võtteid ja viise eluspüsimiseks. Mark pole
mingi kuivik-depressiivik, ta ikka püüab enda meeleolu kõrgel
hoida ja on muidu noortepärane ja killurebija (muidugi, mis iganes
kõlbab, et hoiduda allaandmisest). Raamatus on teisigi tegelasi, kel
Markist erinevalt üsna pateetiline roll, teha omi kangelastegusid
ühe inimese Marsilt päästmiseks, terve inimkond püüab aidata ja
elab kaasa, iga päev on erisaade marslase käekäigust.
“Kuulake nüüd kõik: arutame seda teemat ainult näost näkku või telefonitsi, mitte kunagi e-kirja teel. Ärge rääkige sellest mitte kellelegi peale siinviibivate inimeste. Viimane asi, mida tahame, on avalikkuse surve lasta käiku riskantne kauboistiilis päästeoperatsioon, mis võib kohutavalt ebaõnnestuda.” (lk 199)
Kokkuvõttes siis, hästi kirjutatud ja
kaasakiskuv lugu, kuidas vastulöökidest ja kannatustest hoolimata
jalule jääda ja edasi pürgida. Tegemist pole teab mis silmapaistva
kirjandusteosega, aga omal moel igati ok lugemisvara.
Mars ulmekirjanduses (üksikud on nii
tehnod kui Weir, seega sarnaseid elamusi ei tasuks neist viidetest
otsida): Black, de Bodard, Botond-Bolics, Bradbury, Cadigan, Egan,
Heinlein, Kelly, Landis, McDonald, Pratchett-Baxter, Reynolds,
Schroeder, Steele, Zelazny, Wells. Ehk on eesti autoridki midagi
kirjutanud, aga hetkel ei tule ette.
Marsile reisimise küsimusi käsitleb
aga selline populaarteaduslik teos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar