26 juuni, 2010

Mircea Eliade – Doktor Honigbergeri saladus (1996)

Selline bänd nagu Tartu Popi ja Roki Instituut on teatavasti kasutanud sama pealkirja ühe loo puhul; kuulu järgi olevat sügisel plaat ilmumas, tea, kas see lugu plaadile tee leiab. (Millegipärast arvan, et Eliade lugu on varasem kui TPRI loome, aga kes teab, jooga ja kaliyuga ikkagi, kes teab kuhu Zerlendi tegelikult kadus.)

Lugu siis sellest, et ärge tegelge parateadustega! Hoolas ja armas pereisa lihtsalt haihtub peale aastaid okultismiga nokitsemist! Eliade väldib mõnusalt igasugust detailsemat seletamist, ikka ütleb et “mida siin oleks keeruline selgitada” jms, toredalt väljajätteline ja keerutav. Ja milline salapära jääb loo lõppedes! Noh, klassikaline kirjandus.

“Saavutasin erakordse vaimse rahu seisundi. Mäletan praegugi esimesi tundmusi: just nagu olnuksin keset tormist merd, mis silmanähtavalt rahunes, kuni jäi vaid ääretu veeväli, ainsagi laineta, vähimagi väreluseta. Seejärel täiusetunne, mida ei saa millegagi võrrelda, välja arvatud tundmus, mis valdab mõnikord pärast Mozarti muusika kuulamist.” (lk 30)

Mnjah, postituse mõte vist ongi selles, et huviga kuulaks uut TPRI plaati. On alles bänd, kes tahab end unustusse kaotada.

Kommentaare ei ole: