Raamatu võib jagada pooleks –
esimesed kaks osa keskenduvad Ceaucescu võimuperioodile ja sellele
eelnenud Rumeenia 20. sajandi ajaloole, viimane osa on rohkem
tänapäeva Bukarestist (mis on muidugi sügavalt põimunud
ajalooga).
Esimeses pooles on siis pikalt juttu
Teisele maailmasõjale eelnenud ja järgnenud ajast, Raudkaardist ja
kuningatest, sõjajärgne diktatuur ja Ceaucescu valitsusaeg.
Securitate, pealekaebamised, probleem soovimatute lastega (Ceaucescu
soovis, et sajandivahetuseks elaks riigis 25 miljonit inimest... aga
nüüdseks on järgi jäänud u 19 miljonit) ja ainelise olukorra
halvenemine. Ei saa öelda, et siin oleks midagi väga avastuslikku –
Ceaucescu polnud just normaalne valitseja, Securitate on kui
musternäidis repressiivsest julgeolekuaparaadist, abordid on vist
peamine märksõna, mis mulle praegu seostub tollase Rumeeniaga.
Üpris vastik lugemine inimtragöödiatest... aga mingil moel nendest
siit ja sealt lugenud-kuulnud-näinud (Müllerilt näiteks?).
Seevastu raamatu viimane osa on
kaasajast ja see on huvitav (vaevalt et küll ammendav) ülevaade
rumeenlaste elukorraldusest. Tabavaim tsitaat on selline:
„Bukarest on samavõrra traagiline kui ka koomiline linn, vahel hakkavad mingid sündmused pihta komöödiana, võtavad siis järsku tragöödia kuju ning lõpuks jäävad mällu farsina.“ („Igal pool ja mitte kusagil“, lk 160)
Hulkuvad koerad, kes pakuvad
turvalisust ja võivad samas inimese surnuks pureda. Meisterlik
vandumine ja sajatamine, mis samas aitab vägivalda vältida. Ebausk.
Naiste kohtlemine. Maavärinad, Ceaucescu ja arhitektuur. Taksojuhid
ja hullud. Korruptsioon ning Raudkaardi ja Ceaucescu
rehabiliteerimine. Mustlased ja rumeenlaste päritolu. Kõik see on
muidugi kergem ja meelelahutuslikum kui kadunud diktatuuri kirjeldus.
Lindepuu on varem tõlkinud raamatuid
Tšehhoslovakkiast ja Türgist (huvitav, et neidki olen sattunud
lugema just mais).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar