Aliette de Bodard - A Salvaging of Ghosts (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

De Bodard teeb rajaniemit ehk selline eriti ulmeline tekst tehislikust maailmast ja süvakosmosest ja tehisintelligentsiga laevadest (Leckie!) ja millest kõik veel. Ühesõnaga, ulme, mida just regulaarselt hea meelega ei tarbi. Ahjaa, de Bodardile omaselt on see kõik vietnamlikus kastmes.

Lugu siis umbes selline, et süvakosmosesukeldajast ema on kaotanud süvakosmosesukeldajast tütre kuhugi süvakosmosesse. Õnneks avaneb emale võimalus sukelduda (süvakosmosesse muidugi) ja tuua tütrest mälestus tagasi “pinnale”. Ja süvakosmosesukeldumisel juhtub nii, et ema jääb lõksu tehisintelligentsiga süvakosmose uurimislaeva, mis pakub naisele pääsemiseks üht tehingut. Ema võtab selle vastu - peamine et saaks süvakosmosest tütre mälestuse välja tarida.

Muidugi, nii kirjeldades polegi nii hullult rajaniemi, aga mõningast ravimatut meeleheidet tekitas minus küll. De Bodardi leidub küllaga kõiksugu antoloogiates, kuid kuidagi ei saa nende tekstidega järje peale; olen vahel mõelnud, et peaks lihtsalt järjest lugema kõik mulle kättesaadavad jutud, et saada pihta, miks see autor nii hinnatud on. Hea küll, kogun veel meelekindlust ja rasva sellise heraklesliku kangelasteo sooritamiseks. Rõõm seegi, et see tekst on loetavam kui Kimi lugu.

Meelis Friedenthal - Vaim masinas (Looming 8, 2017)

Friedenthal jätkab Tartu ajaloo puurimist (vt ka “Mesilased” ja “Inglite keel”), seekord valgustatakse ülikooli teaduslugu 19. sajandil, ülikooli avamine ja Parrot jalajälg. Eks võib mõneti mõelda, kui palju on siinset vaadet kohaldatav praeguse Tartu Ülikooli teadustegevusele - nii lipsab mitmel puhul siit mononäidendist läbi õpetlastele pealesurutav teadusteatri tegemine; ehk siis küsimus selles, kas teha teadust või müüa / populariseerida teadust. Kas otsida ainulaadseid lahendusi või müüa teadustegevust rahastamise ja uute üliõpilaste nimel. Hiljuti taas rektoriks valitud Volli Kalmu juhitav ülikool on vist… segaduses, kuidas seda teadusemüümist võimalikult efektiivselt reglementeerida.

Aga ega Friedenthali näidend nii madalalt ei lenda, võibolla on siin illustreeritud teadlase Parrot näitel ideaalide ja tegelikkuse vastuolu.

ulmekirjanduse baas

Alyssa Wong - You'll Surely Drown Here If You Stay (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Lugu meenutab pisut Jemisini teksti, aga on hoopis süngem, morbiidsem, veidram. Kui Jemisini maagia oli pärit Euroopast ja Aafrikast, siis Wong tegeleb Ameerika enda põlisjõududega. Ja mis surnutemaagia siin õigupoolest on, ma ei oskagi seletada kuivõrd pole midagi sellist nagu raamatutest seni kohanud. Igal juhul, kõrb äratab kõiksugu elajaid, niisamuti segab nende konte ja teeb uuteks olenditeks… ja need olendid pole teps mitte kaisukarud.

Loo peategelane on noor poiss, kes elab kuskil pärapõrgu bordellis, mida peab ta surnud isa armuke. Isa on surnud seepärast, et kohalikud pidasid teda nõiaks ja panid mehe põlema. Poisi ema, miskisugune kõrbejumalus või -vaim, on mehe põletamise tõttu marus ning seetõttu põhjustab kõiksugu hävingut ta mehe tapjatele - kuid niisugune märatsemine äratab tähelepanu põhja aladel ning tekitab põhjalastel soovi selle endale taltsutamiseks (ja kõrbe maavarad enda käpa alla saada). Mistõttu kohale saabunud teevad emalt-isalt päritud nõiaoskustega poisile mõndagi kurja. Kuid poiss… äratatakse taas üles ning järgneb romantiliselt jõhker kättemaks jne.

Võibolla saab seda nimetada weird west tekstiks vänges dark fantasy soustis? Igal juhul, hea litakas süngust ja raevukaid maagiajõude maailmas, kus pole just kohta kaunishingede olesklemisele. Wunderbar.

“It has been three months since your unforgiving mother, in her grief, took your father’s burnt body into her own and spat out every dead desert thing for miles around, sent them haunting the mine, the roads, until there was nowhere safe to go but down, down, down into the earth. And when the mineshaft collapsed, suffocating the miners in the tunnels, she still would not forgive, and held the rainclouds three months away from the town so that nothing would grow.” (lk 137)

Steven Brust - Jhereg (2017)

Fantasypõnevik, mida võiks kirjeldada kui äraspidist kriminulli. Detektiivi asemel on palgamõrvar, kes probleemi lahendamiseks peab kurjajuure paljastamise asemel hoopis ta tapma. Selleks tuleb siis kavandada - kuritöö lahendamise asemel - kuidas lahti murda see kaelamurdev mõistatus, et tapmine õnnestuks töö tellija soovide kohaselt. Asja teeb keeruliseks see, et kuigi mõrvatav on käeulatuses ja atentaadis poleks selles ühiskonnas miskit eriskummalist, tähendaks lihtlabane mahalöömine väga suurte konfliktide lahvatamist - seda ka juhul, kui tapjaks osutuks keegi muu palgamõrvari asemel. Ühesõnaga, palgamõrvaril ja ta erinevatel abilistel on päris keeruline pähkel, kuidas just atentaat sooritada.

Sellise äraspidise kriminulli äratundmine aitaski seda romaani paremini vastu võtta, muidu tundus niisugune raamat paraja jahmerdamisena, umbes nagu Robert Asprini või Roger Zelazny fantasy-seeriad. Mis on vastavas meeleolus meelelahutuseks igati normaalsed, aga vaimutoitu või fantaseerimist siit suurt välja ei koori. Brusti loodud maailm on täis kõikvõimalikke olendeid ja maagiat ja muidu võlurite asju; vahel sooviks, et see oleks neist vähe napim - kas pole mitte liialt palju kokku kuhjatud?

ulmekirjanduse baas

Donald Tomberg - Arno, isa, koolimaja ja tunnid (Vikerkaar 7-8, 2017)

Lugulaul sellest, kuidas Arno isa püüab Arno Tali Paunvere kooli viia, aga iga kord jäävad isa ja poeg tundidesse hiljaks. Sest midagi ikka juhtub. Ja nad jäävad hiljaks. Õpetajad sellest hilinemisest suurt probleemi ei tee, aga Arno isal on seepärast ikka piinlik. Sest kooli tuleb ikka õigel ajal jõuda. Aga ei jõua. Olenemata sellest, milline tee valida või millal kooli minekut alustada.

Esmapilgul meenutab see lühinäidend mõnd Undi tõlgendust rahvakirjanik Lutsu ainetel (eks viimasel ajal on sellega muuhulgas tegelenud Kivirähk ja Kall), aga teksti edenedes… enam nii ei meenuta. Tombergi puhul on ikka mainitud vene absurdiautorite mõjusid, mõnel kergemal moel võiks seda ehk siit näidendistki leida – aga ehk tuleks hoopis filmiklassika poole vaadata? Või tuleks teksti vaadelda koos Kalli Kevade-improvisatsioonidega (mitte et ma neid Loomingust senini lugenud oleksin)?

Kuid näidend on hea ja võiks leida lavastamist. Või muidu jääb hiljaks. Aga kes teab. Rõhk polegi niivõrd Arnol kui ta isal (näiteks Kivirähk on käsitlenud Lutsu kõrvaltegelaste raudvara ehk kösterit – aga kes mäletab „Kevadest“ ridagi Arno isast? Siis kui Arno tõvevoodis ägises?). Sest isa on maa sool.

Tekst netist vabalt loetav.

Juri Tsvetkov - 995. pühak (Põgenemiskatse, 1965)

Üsna “crichtonlik” tehnopõnevik kosmosest kukkunud kivikesest, ms toob Maale kohutava bakteri. Mitte et autor sellele variandile suurt mõtleks, tema lõpetab loo ära siis, kui enamus ulmeautoritest alles alustaks tellise või kolme vorpimist.

Ühesõnaga, 16. sajandil kukub ühte Saksamaa kirikusse kivi, mida käidelnud preester muutub ööpäeva jooksul metalliks. Ehmunud mungad matavad metallmehe ning kogemata kombel kaevatakse see 1960. aastal välja - selgub, et metalliks moondunud surnu koosneb nüüd üliharuldasest puhtast metallist nimega euroopium. Puhkeb meediakära, mis aga saab ootamatu lõpu kuna surnukuju õnnistanud piiskop on korraga niisamuti metalliks moondumas. Milles asi?

Lugu on üsna jaburalt uskumatu ning kaldub rohkem fantasy valda. Tõsi, autor ei kuluta ainiti energiat vaid selle uskumatu juhtumi kirjeldamisele, niisamuti saab vastu pead (Lääne-Saksamaa) läänelik elulaad ja religioon - millised sahkerdused neis valitsevad ja kuidas kuulsuse nimel ollakse valmis milles iganeks. Teksti kohta on keeruline öelda, et see tänapäevalgi suudaks mingil moel aktuaalset sõnumit kivist välja pigistada, pigem on tegemist näitega retroulmest, mis võiks koomiliselt mõjuda. Vähemalt pole tekst padupunane nõukogude teaduslik fantastika, pigem fantasy tugevate ühiskonnakriitiliste lisanditega.

ulmekirjanduse baas

Kobo Abe „Neljas jääaeg“, Perioodika, 1966.

See peaks olema siis teine Agu Sisaski tõlge ja ühtlasi ka teine raamat üldse, mis jaapani keelest otse eesti keelde tõlgitud.

Kui aus olla, siis „Neljas jääaeg“ ei olnud just kõige meeldivam lugemine. Järjest süngemaks kiskuv paranoiakas, kus ilmneb inimese hädisem ja viletsam pool ning lisaks selgub ka apokalüptiline paratamatus. Aga teisest küljest olid need samad omadused muidugi ka vaimustavad.

***
„Kui õige sõidaksime ülehomme, pühapäeval, randa?“
„Jah, kui homme komisjonis kõik korda saab.“
„Josio ei jõua lihtsalt ära oodata ...“
Muljusin hingepõhjas puruks midagi, mis oli habras kui munakoor, ja väljusin. Ei, ma pole mingi lihasuretaja, need munakoored on lihtsalt tõepoolest liiga haprad. Kui mina püüaksingi neid säästa, siis lömastaks nad keegi võhivõõras.
***

Filosofeeritakse ka tuleviku ja selle ennustamise ümber (romaani keskseks teemaks on tulevikuennustamise masin), kerkib üles ka looja ja loodu suhe. Ning mida arvata sellest, kui sinu kõrvaldamise otsuse on teinud ennustusmasinal simuleeritud versioon sinust endast, kes on teadlik ennustusest enda (ehk siis sinu) käitumise kohta tulevikus. Huvitavaks mõtteharjutuseks on ka „vägivaldse ellujätmise“ kontsept.

***
„Sinu arvates peab siis aborti tegema?“
„Ma ei arva midagi. Ütlesin, et tee, nagu ise arvad.“

/.../

„Kui Joriki ütles, nagu võiks mu lapsest saada allveeinimene, puistas see mu ülbuse ainsa hetkega põrmuks. Minu laps, kes poleks tohtinud sündida, põrnitses mulle vetesügavusest liikumatul pilgul otsa... /.../ Naine närib meie elupäevade lõpuni mu kallal oma lapse, vägivaldselt ellujäetud lapse viirastusega ...“
***

Kui enamikku maismaast ähvardab vältimatult saabuv üleujutus, kõlab allveetsivilisatsiooni loomine mõistliku ellujäämisplaanina inimkonnale, aga teisest küljest on see ka midagi uut ja eraldiseisvat. Inimene praegusel kujul on ikkagi määratud hääbuma... kuidas siis seda kõike võtta ja mis on inimese ja tsivilisatsiooni juures just see, mille säilimine ja edasikestmine oleks asja olemuse seisukohast kõige määravam? 

Triin Soomets - Targa ja rumala jutud (2017)

Kui ma esmakordselt paari teksti lugesin, tekitasid need millegipärast ärritust, kuna ei osanud neid mingisse konteksti paigutada. Soometsa tänapäevamüütilised lood on ehk samas paadis Koffi saja rahva lugudega - kui Koff pakub võimalusi, siis Soomets nägemusi. Ehk Koffi võimalused on teravamad, kuid Soometsa nägemused sügavamad - need on lahti kirjutatud, enamat kui Koffi lühikokkuvõtted. Soomets jutustab näilisest ja keerdunud tegelikkusest (nt “Kuidas leida armastust”), justkui arhetüüpide kobamine. Eks siin tekib kerge paralleel Krulli triksteri- ja munateooriatega (ma pole küll lugenud Krulli loomislaule, ehk need on lähedasemad Soometsa tähendusjuttudele).

Raamat kannab, teatud kõhklusega laenutasin selle raamatukogust, aga kui lugema asusin, moodustus algelementidest niisugune maailm, mille üle võib mõtiskleda või kogeda nostalgiat või tunda mõrkjat äratundmisrõõmu (eks siin leidub tekste, mida võib aduda ühiskonnakriitiliselt).

Mathura kirjastus Allikaäärne jätkab kvaliteetkirjanduse väljastamist, kui eelmisel aastal leidis mitmeid lugejaid Mathura enda lühiromaan, siis varasemast soovitaks Tutuola pöörast questi, mis on vägagi erinev Soometsa ja Mathura proosaraamatutest.

Paolo Bacigalupi - Mika Model (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Intrigeeriv jutt lähitulevikust, kus on tegutsemist alustanud tehisintelligentsiga luust ja lihast seksirobotid. Noh, juhtub nii, et politseijaoskonda pöördub võrgutava välimusega naine - ehk nagu uurijale viimaks meenub, on tegu Mika Modeli nimelise seksirobotiga, mida erinevatel pornolehekülgedel hoolega reklaamitakse (ning mille abil siis kogutakse andmeid lehtede külastajate kohta - mistõttu see Mika Model leidis andmete (big data!) analüüsil, et just see pornost huvituv uurija võiks teda aidata).

Mika Model küsib nõu ja abi, tal oleks nimelt vaja advokaati. Tõstab lauale koti, seal on tundmatu mehe äralõigatud pea - nimelt on robot tapnud oma peremehe (Asimov uluks nördimusest). Politseinikul on probleem, nimelt see Mika Model hullutab ta meeli, aga samas… on ta mõrvar. Või keda / mida mõrvariks pidada, ehk on süüdlane roboti tootja? Nad sõidavad sündmuskohale ning mees saab vatti, et oma tundeid Mika Modeli suhtes vaka all hoida. Seksirobot seletab, et lõikas omanikult ära pea suhtevägivalla tõttu - omanik vägivallatses Mika Modeli kallal ning kuna seksirobot on luust ja lihast olend, siis tundis ta reaalset valu. Politseiniku peavalu vaid süveneb. Kriminalistikaekspertide asemel saabuvad mõrvakohta esimestena hoopis Mika Modeli tootja esindajad ja edasi lähevad… asjad hoopis käest.

Bacigalupi esitab huvitava küsimuse - mis siis, kui tehisintelligentsiga olend ongi… inimlik? Või ikkagi ei ole? Kui ta käitub nagu inimene ja kohandab oma käitumist nagu inimene, kas siis roboti koodil on märkimisväärne erinevus inimese DNAst (meenub Wolfe’i tekst, kus inimene pidi asendama remondis olevat seksirobotit)? Või on see probleem… tehisintelligentsi seatud lõks?

“There it was again. The inappropriate tease. When it came down to it, she was just a bot. She might have real skin and real blood bumping through her veins, but somewhere deep inside her skull there was a CPU making all the decisions. Now it was running its manipulations on me, trying to turn murder into some kind of sexy game. Software gone haywire. 

/-/ 

Her demeanor had changed again. She was more solemn. And she seemed smarter, somehow. Instantly. Christ, I could almost feel the decision software in her brain adapting to my responses. It was trying another tactic to forge a connection with me. And it was working. Now that she wasn’t giggly and playing the tease, I felt more comfortable. I liked her better, despite myself.” (lk 43)

Alice Sola Kim - Successor, Usurper, Replacement (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Tekst, mille lõpetamisel valdab heaolutunne - rohkem ei pea seda lugema, see on läbi, viimaks on võimalus millegi uue ja huvitavama kallale asuda. Ühesõnaga - mis kurat see nüüd oli, mida just lugesin?

Neli aasia päritoli autorihakatist saavad kokku (neil on selline kamp, tavaliselt on autoriõhtutel rohkem kaaslasi) ja veedavad öö üheskoos, kuna saavad telefoni kaudu üleüldise hoiatuse, et sel öösel luusib linnas koletis ringi. Aga nagu selgub, on koletis neile lähemal kui nad arvavad.

Kindlasti saaks teistkordsel lugemisel tekstist huvitavama mulje, aga suurt ei huvita seda uuesti läbi lugeda. Sest meelerahu maksab ka midagi. Vähemalt oli esmatutvus Kimi loomega loetav.

Selma Lagerlöf - Kivi Rottna järves (1924)

Hale lugu pastorist ja rikkast taluomanikust neiust, kes teineteist mõistmata võisid põhjustada hirmsa ikalduse. Pastor ei uskunud, et nii kaunis neiu võiks teda meheks võtta (ja tema lapsi toita); neiu leidis, et kuri pastor pani talle kirikus häbitult käitumise pärast needuse, mistõttu järgneval ikalduseaastal ta majapidamine peaaegu hävines. Aga tegelikult… nad mõlemad kartsid teineteise ära põlgamist (millest siis kergelt arutu käitumine) ja igatsesid teineteise järele.

Selle jutustuse puhul on keeruline rääkida psühholoogilisest usutavusest, aga eks siin on pigem tegemist vana legendi ümberjutustamisega - kui kohalikus järves ilmub põua ajal välja sortsikirjadega kivi, on oodata eriti rasket häda-aastat. Häda siis pigem selles, et lugeda oskasid vaid vähesed kohalikud, mistõttu niisugune ebausk võis püsid: kivile oli vaid märgitud viimase sarnase põua tõttu veetaseme languse piir! Niipalju siis heast rootsi ajast Rootsis endas - kuivõrd lugu leidvat aset 1640. aastal.

“Gudrun tõstis pää üles, vaatas mehele otsa. Pisarad läiklesid tal silmis. 

“Olen otse meeletu,” ütles Gudrun. “Sa ei või aimatagi mu kannatusi kogu suve üleelamuste kestes, et jälle kuulda su häält…” 

“Tahaksin, et jääksid minu juurde! Et sa kunagi minust ei loobuks! Vaata, missuguse karistuse määraksin sulle,” ütles pastor ja ta värisev hääl muutus sosinaks.” (lk 22-23)

Harlan Ellison - “Kahetse, Arlekiin!” ütles Tiktakmees (Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames, 1999)

Esmatutvus Ellisoniga on kohe magus ja meelepärane lühipala, rõõmsalt ülbe visioon tulevikuühiskonnast, mis on taandarenenud industriaalühiskonna sohu - ehk kõik peab olema reglementeeritud, kõik peab kulgema plaanitult. Süsteem töötab ja kui miski ei sobi, siis see tuleb süsteemist eemaldada.

Eemaldamist plaanitakse loo ühe peategelasega, keda hüütakse Arlekiiniks (sest tema õige nimi on saladus, kuna tulevikutehnika võimaldab kaugjuhtimisega südant seisata jne). Arlekiin on segu Batmanist, Brechtist ja Orwellist, või noh, õigemini Ellisoni stiil meenutab mulle nende kolme segu. Niisiis, Arlekiin kui Batman uitab lennumasinaga linna kohal ja üritab süsteemi niimoodi segada, et kodanikud ärkaksid sellest korrast. Aga see tähendab tõrkeid ja muutusi plaanimajanduses, ning doominoefektina võib kumuleerida mõne tehase töövahetuse seitsmeminutiline seisak vaat et valitsemise kõrgeima tasemeni. Ja seepärast peab süsteemi julgeolek (keda juhib varjatud näoga mees, hüüdnimega “Tiktakmees”) Arlekiinile jahti - aga kuivõrd Arlekiin käitub ebakonventsionaalselt (ta ei käitu vastavalt ajakavale!), siis on tema püüdmine mõneti keeruline. Kuid eks süsteem leiab mooduse, kuidas niisugust liiva masinavärgist uhtuda. Või… kas ikka leiab?

Ellisoni lõbusalt pöörane fantaasia on muidugi ohudraamana loetav - vint on mitmekordselt üle keeratud, aga küsimus ikka selles, kas maailmakord saab lubada teisitimõtlemist või alternatiivseid lahendusi. Kas kõik peab olema mõõdetav ja ennustatav või… erinevused rikastavad. Igal juhul, hea lööv lugu; ehk küll vanamoeline, aga see-eest energiline!

ulmekirjanduse baas

N.K. Jemisin - Red Dirt Witch (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 11, 2017)

Nõidadega fantasy, mis kõneleb rassismist Ameerika ajaloos - ning kuidas läbi raskuste ja vägivalla sai võimalikuks rassismi vähenemine. Mõnes mõttes on see… väheke segaseid tundeid äratav tekst tänu ameerika natside hiljutistele tegudele.

Igal juhul, lugu leiab aset Alabamas millalgi 40-50ndatel (või varem?). Emmaline on nõid, kelle jõujuured on pärit Aafrikast. Emaliini pidi toimub nõiavõimete pärinemine, nii on naisel kolm last eri isadega, et saada geenisupi segamisega võimalikult mitmekesiseid variatsioone. Tõsi küll, kolmest lapsest vaid üks on tütarlaps. Nõid on saanud unedes märguande, et peagi ootab teda kokkupõrge Valge Nõiaga (see on siis omakorda Euroopast pärit võlujõuga, mis on adapteerunud Ameerika oludega) - ning Valge Nõid Emmalinelt midagi nõudma. Aasta pärast on Valge Nõid Emmaline koduõuel ja puhkeb vaimne kakelung, mille käigus Emmaline ja Valge Nõid sõlmivad ajaloolise tehingu….

Et siis justkui “Ameerika jumalad” kokku segatud sotsiaalajalooga. Üheltpoolt on kõva maagiaga sahkerdamine (vanad jumalused, mis on Uues Maailmas modifitseerinud - ja nad muutuvad aja jooksul veelgi); teiselt poolt Ameerika rassilise võrdõiguslikkuse ajalugu (jajah, viimaks on koguni Obama presidendiks). Natuke küsitav on, kas Emmaline’i ohverdus saanuks olla nii… taganttõukava mõjuga, aga küllap on see seletatav fantasy loogikaga: maagial on oma (nähtamatu) osa inimkonna arenguloos jne.

Selline tekst on ehk liialt ameerikapärane, et minusuguses suuremaid meeleoluvärinaid tekitada, aga tuleb tunnistada, et rohkelt auhinnatud Jemisin oskab päris paeluvalt kirjutada.

Bernard Kangro - Võõramaa õhtu (1966)

Kangro panus maarahva ängiilma on üpris vaimustav ja hõrk, siit leiaks vajaliku hõllanduse nii meeleheitel lugeja kui hambaid krigistav looja, kel soovi hämarust kombata. Muidugi võiks rääkida väliseestlase puhul kodumaatusest ja pagulusest, kuid samas on mõnigi luuletus neid unustades niisamuti mõnuga nauditav - nagu näiteks need kaks poeesiat.

Unede värav

Ma tunnen su südame tukset

löövat palava põue all:

une suured hämarad uksed

on pärani õue all.

Kas sinna sallu ei lähe

meie meelistee tunane?

Valge vanik on jäänud veel pähe,

pael juustesse punane.

Kord meile üht Linnuteed tehti

läbi laotuse särava.

Nüüd tuul pillub kollaseid lehti

üle unede värava.

(lk 19)

Maa all

Nad otsisid võtmed

ja avasid maa

ja vaatasid sisse:

all lamasid mehed

ilma pääta.

Ja tuhanded neist

hoidsid kramplikult süles

oma kadunud päid,

luised sõrmed surutud

oma enese silmi,

et need enam ei näeks,

kuis maa pääl ülal

higis ja suitsus

töötavad sepad,

et taguda mõõku

veel vahedamaid.

(lk 36)

Jorge Luis Borges - Liivaraamat. Shakespeare’i mälu (2017)

Huvitav, et enamik võõraid, kellega juttudes esinevad minajutustajad kontakti satuvad, on pikemat kasvu. Klišee! Pole iidamast-aadamast Borgest lugenud, aga paistab olevat igati borgeslik nämmutamine võimatu keelde valamisel. Seda siis eelkõige Ameerikates, kus tegelased satuvad eri imede keskele. Polnud just silmaavajad tekstid, ehk see isikliku tuimuse viga.

“Mul ei ole kavas meelega tõsiasju valesti esitada, aga ma näen juba ette, et laiskus ja kohmakus sunnivad mind rohkem kui korra eksiteele.” (“Kongress”, lk 19)

“Neli matemaatilist tehet - liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine - olid loomulikult võimatud. Kivid ei allunud aritmeetikale ega ka tõenäosusarvutustele. Nelikümmend ketast võisid pooleks jagatuna anda tulemuseks kokku üheksa; need üheksa võisid omakorda jagatuna anda kokku kolmsada. Ma ei tea, kui palju nad kaalusid. Ma ei võtnud kaalu appi, aga ma olen kindel, et nende kaal püsis ühesugune ja oli kerge. Värv oli kogu aeg seesama sinine.” (“Sinised tiigrid”, lk 98)

Mehis Heinsaar - Sügaval elu hämaras (2009)

Tegemist on kahtlemata ühe parima pealkirjaga, mis raamatule eales valitud. Ja eks luuletusedki on sellised… salapäraselt undavad ja painavad. Vahel siirad, vahel kujundlikud. Ja juuripidi sügavalt Eestimaa looduses ja Heinsaares. Siinsed luulelaenud on küll vähe… tumedamad.

Hirmu ABC

Ta ärkab sinus

veel ühe hommikuna kesk hommikut,

veel ühe eluna kesk elu,

tõsise maamehena

tõuseb ta varem kui sina,

tundes juba ette muret tänase

ja ikka ning alati homse pärast.

Ta on hoolsam kui armastus.

Ta ärkab ühes sinuga

kui armuke,

te joote koos hommikukohvi.

naudite vaadet aknast

ning vestlete õnnest.

Päevinäinud aurikuna

triivib ta piki su kuninglikke närve,

leidmata sadamat.

Ta on geenius tubade alal

millel pole uksi.

(lk 92)

Nõu

Kui kõik

tänase päeva hea

on tehtud

ja kui kõik

tänase päeva kuri

on tehtud

siis lihtsalt istu

ja ole vaikusele

seltsiks

(lk 95)

E.J. Swift - The Jinn Hunter’s Apprentice (The Djinn Falls in Love, 2017)

Tekst, mis paigutub hoopiski Marsile, see on osutunud džinnisugustele vaimolenditele ideaalseks elupaigaks - eemal inimmassidest, palju kõrbeid ja… eemal inimestest. Kuid et inimesed on sellised vastikud paljunejad ja rändajad, tundub, et džinnidel on soov inimeste eest tundmatutele planeetidele kolida.

Nii on juhtunud, et Marsil paiknevasse uude ülimoodsasse uurimislaeva on sugenenud džinn ja see põhjustab niisuguseid hädasid, et see ülimoodne kosmoselaev ei saagi Marsilt lahkuda ning on pandud hoopis karantiini. Meeskonnaga juhtub tumedaid asju ning et sellest jamast vabaneda, kutsutakse kohale džinnikütt. Tuleb aga tema naissoost õpilane, kes on nagu vähe kummaline. Siiski on tal viis, kuidas olendeid tabada.

Päris huvitav tulevikupainaja, kus traditsioonid on ühendatud tulevikutehnoloogiaga. Ülimoodne uurimislaev, aga meeskond hardalt islamiusku ning käib mošees ja paluvad imaamilt abi. Ahvitaolised tehisolendid, kes peaksid uurimisretkel teatud töödes inimesi asendama. Ja samas muidugi džinnid, mis justkui eksisteerivad eelkõige islamiusuliste maailmas. Jumal teab, kuidas Robert Sheckley oleks selle probleemi lahendanud.

“It was widely acknowledged that Mars was infested with jinn. Allah might have made the red planet specifically for them; they loved its dust, its volcanic landscape and boundless plains. Earth had become too crowded. What was left of the rolling sands, the desert caves that cooled with the lowering sun? The jinn have been squeezed out, she thought. Chased from one world to the next by an insatiable human race; little wonder that they, too, have turned their gaze to Ganymede.Or perhaps they have been here all aling. Perhaps this territory rightfully belongs to them, and can only be taken through war. Perhaps they have ambitions to reach beyond this system, to inhabit other, more isolated planets, places that could never be conquered by the physical realm.” (lk 163-164)

Milline Hello Kitty oled sina? (2010)

Rahulikult järele mõeldes tundub see ainuõige lahendus sinu isikliku õnnenumbri välja arvutamiseks, seepärast toon õnnenumbri-ihalejatele selle märkimisväärse imeretsepti, et kõigil oleks lõpuks selgus käes ja tulevik kindlustatud. Sest muidu võib olla tõesti keeruline elada.

1.       Kirjuta oma vanus. 

2.       Kui sul on praegu sõrmused sõrmes, liida nende arv. 

3.       Lahuta oma õdede-vendade arv. 

4.  Liida oma toa seina olevate plakatite arv.

5.       Liida oma kinganumber. 

6.       Jaga saadud arv kahega (ja ümarda täisarvuks, kui vaja). 

7.       Liida oma eesnime tähtede arv. 

8.       Lahuta oma telefoniumbri viimane number. 

9.       Kui number on miinusega, pane miinuse asemel pluss. 

10.   Kui said kahekohalise aru, liida selle kaks numbrit kokku. Ja ongi sinu õnnenumber käes! 

(lk 13)