Eks see ole vähese lugemuse viga, aga
pole nagu kohanud sellist teksti, kus inimeste sooline määratlemine
niivõrd segane on, hoolimata sellest, et ingliskeelses tekstis see
ometi nii... selgelt väljendatud on. Ehk siis peategelane räägib
alati naissoolistest, teiste tegelaste otsekõnest siiski selguks, et
mitmelgi puhul tegemist meessoolistega – kuigi sellised vastukäivad
väljendused on kogu teksti mahus piisaks ookeanis. Nii et... justkui
oleks tegemist miski totaalse naistemaailmaga, aga tegelikult vist
mitte. Sest no nii ulme ei saa ometi olla?
Või siis see peategelasest AI-jäänus
ei saa inimsugudest aru (mitmelgi puhul on märgitud, et ta määratleb
vestluskaaslase sugu vääriti) ja seepärast on minajutustajale kõik
inimesed naissoolised (kuna erinevalt AI-st on need loomulikul teel
paljunevad?). Igal juhul, selles suhtes äraspidise fiilinguga teos,
et harjumuspärase maskuliinse intriigitsemise asemel oleks
tegemist... kasvõi kesksooliste või hermafrodiitide maailmakorraga.
Eestikeelne tõlge saaks siin kõvasti vatti.
“I saw them all, suddenly, for just a moment, through non-Radchaai eyes, an eddying crowd of unnervingly ambiguously gendered people. I saw all the features that would mark gender for non-Radchaai – never, to my annoyance and inconvenience, the same way in each place. Short hair or long, worn unbound (trailing down a back, or in a thick, curled nimbus) or bound (braided, pinned, tied. Thick-bodied or thin-, faces delicate-featured or coarse-, with cosmetics or none. A profusion of colors that would have been gender-marked in othe places. All of this matched randomly with bodies curving at breast and hip or not, bodies that one moment moved in ways various non-Radchaai would call feminine, the next moment masculine. Twenty years of habit overtook me, and for an instant I despaired of choosing the right pronouns, the right terms of address.” (lk 283)
Lugu ise on selline mastaapne intriig,
kus sõjalaeva hävingu käigus saab sealt põgenema osa selle laeva
AI-st, kes/mis on nüüd siis inimvormis ja vannub kättemaksu oma
omanikule, ilmatu Radchaai impeeriumi juhile. Ainult et... see juht
on omakorda jagunenud sadadeks nö kloonideks, kes samas impeeriumi
nimel omatahtsi intriigitsevad (vähetuntud fakt väljaspool seda,
ee, juhimassi). No ja ühe intriigi tulemuseks oligi selle sõjalaeva
hävitamine tunnistajateks vabanemiseks. Enne seda veel AI sundimine
oma lemmikinimese tapmiseks. Ja nii edasi. Lugu areneb kahes voos,
esimeses kujutatakse AI kättemaksuaktsiooni ning teises seda, miks
AI üldse sellise situatsioonini jõudis.
Otsest madistamist on raamatus üpris
vähe, põhitähelepanu on selle intriigipuntra harutamine ja
maailmakorra kirjeldamine. Tegevus toimub ehk kauges-kauges
tulevikus, igatahes pole märkigi kunagisest Maa tsivilisatsioonist.
Radchaai naabruses on ka teised inimtsivilisatsioonid, keda siis
megaimpeerium pole veel jõudnud endale allutada (miks see
vallutamine pooleli jäi, on ka tähtis küsimus). Samuti on kontakt
Presgeri nimelise võõrtsivilisatsiooniga, mis on Radchaaist
tehniliselt üle ja vast sekkub inimeste võitlustesse, kuid seda
varjatult... aga kes teab.
Raamat on kahtlemata tubli tükk
intrigeerivat ulmet. Eks see AI seiklemine inimmaailmas ole midagi
muud kui Asimovi idealistlik robotiloome. Ajad muutuvad. Jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar