05 november, 2014

Ann Leckie – Ancillary Justice (2014)

Eks see ole vähese lugemuse viga, aga pole nagu kohanud sellist teksti, kus inimeste sooline määratlemine niivõrd segane on, hoolimata sellest, et ingliskeelses tekstis see ometi nii... selgelt väljendatud on. Ehk siis peategelane räägib alati naissoolistest, teiste tegelaste otsekõnest siiski selguks, et mitmelgi puhul tegemist meessoolistega – kuigi sellised vastukäivad väljendused on kogu teksti mahus piisaks ookeanis. Nii et... justkui oleks tegemist miski totaalse naistemaailmaga, aga tegelikult vist mitte. Sest no nii ulme ei saa ometi olla?

Või siis see peategelasest AI-jäänus ei saa inimsugudest aru (mitmelgi puhul on märgitud, et ta määratleb vestluskaaslase sugu vääriti) ja seepärast on minajutustajale kõik inimesed naissoolised (kuna erinevalt AI-st on need loomulikul teel paljunevad?). Igal juhul, selles suhtes äraspidise fiilinguga teos, et harjumuspärase maskuliinse intriigitsemise asemel oleks tegemist... kasvõi kesksooliste või hermafrodiitide maailmakorraga. Eestikeelne tõlge saaks siin kõvasti vatti.

“I saw them all, suddenly, for just a moment, through non-Radchaai eyes, an eddying crowd of unnervingly ambiguously gendered people. I saw all the features that would mark gender for non-Radchaai – never, to my annoyance and inconvenience, the same way in each place. Short hair or long, worn unbound (trailing down a back, or in a thick, curled nimbus) or bound (braided, pinned, tied. Thick-bodied or thin-, faces delicate-featured or coarse-, with cosmetics or none. A profusion of colors that would have been gender-marked in othe places. All of this matched randomly with bodies curving at breast and hip or not, bodies that one moment moved in ways various non-Radchaai would call feminine, the next moment masculine. Twenty years of habit overtook me, and for an instant I despaired of choosing the right pronouns, the right terms of address.” (lk 283)

Lugu ise on selline mastaapne intriig, kus sõjalaeva hävingu käigus saab sealt põgenema osa selle laeva AI-st, kes/mis on nüüd siis inimvormis ja vannub kättemaksu oma omanikule, ilmatu Radchaai impeeriumi juhile. Ainult et... see juht on omakorda jagunenud sadadeks nö kloonideks, kes samas impeeriumi nimel omatahtsi intriigitsevad (vähetuntud fakt väljaspool seda, ee, juhimassi). No ja ühe intriigi tulemuseks oligi selle sõjalaeva hävitamine tunnistajateks vabanemiseks. Enne seda veel AI sundimine oma lemmikinimese tapmiseks. Ja nii edasi. Lugu areneb kahes voos, esimeses kujutatakse AI kättemaksuaktsiooni ning teises seda, miks AI üldse sellise situatsioonini jõudis.

Otsest madistamist on raamatus üpris vähe, põhitähelepanu on selle intriigipuntra harutamine ja maailmakorra kirjeldamine. Tegevus toimub ehk kauges-kauges tulevikus, igatahes pole märkigi kunagisest Maa tsivilisatsioonist. Radchaai naabruses on ka teised inimtsivilisatsioonid, keda siis megaimpeerium pole veel jõudnud endale allutada (miks see vallutamine pooleli jäi, on ka tähtis küsimus). Samuti on kontakt Presgeri nimelise võõrtsivilisatsiooniga, mis on Radchaaist tehniliselt üle ja vast sekkub inimeste võitlustesse, kuid seda varjatult... aga kes teab.

Raamat on kahtlemata tubli tükk intrigeerivat ulmet. Eks see AI seiklemine inimmaailmas ole midagi muud kui Asimovi idealistlik robotiloome. Ajad muutuvad. Jne.

Kommentaare ei ole: