29 jaanuar, 2018

Michael Swanwick – Et on üks masin see maailm (Mardus, 2001)

Selle loo puhul on taas põhjust viidata Weiri „Marslasele“ (ma ei tea, mitu korda olen viimase paari aasta jooksul sellele raamatule viidanud; küllap on see romaan siis tahtmatult mulje jätnud). Niisiis, siin on tegemist astronaudiga, kes on peale õnnetust Iol üksi ellu jäänud – ning nüüd on eesmärgiks maandurini jõuda, et selle abil Iolt minema põrutada.

Ainult et, selle füüsilise pingutuse juures (ta veab ühtlasi hukkunud astronauti sinna maanduri poole) näib talle, et ta on kas hulluks läinud või see Io räägib temaga. Kas võib arvata, et tegu on artefaktiga ja Ios pesitseb tehisintellekt, mis soovib ootamatult külla sadanud maalasi omal viisil ära kasutada. (Hiljuti oli Tori lehel juttu sellistest… hiigelsubjektidest.)


Lugu siis üpris sarnane samas kogumikus ilmunud Kelly tõlkelooga ehk inimene kuskil täiesti võõras olukorras, ja mis siis seal temaga juhtuda võib. Mõlema loo puhul on muidugi kõva kahtlus, et tegemist võib olla jutustajate hallutsinatsioonidega, mistõttu pühendunud esoteerikud tunneks tekste lugedes vast pettumust. Inimene, see kõlab uhkelt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar