Selle loo puhul on taas põhjust viidata Weiri „Marslasele“ (ma ei tea, mitu
korda olen viimase paari aasta jooksul sellele raamatule viidanud; küllap on
see romaan siis tahtmatult mulje jätnud). Niisiis, siin on tegemist
astronaudiga, kes on peale õnnetust Iol üksi ellu jäänud – ning nüüd on
eesmärgiks maandurini jõuda, et selle abil Iolt minema põrutada.
Ainult et, selle füüsilise pingutuse juures (ta veab ühtlasi hukkunud
astronauti sinna maanduri poole) näib talle, et ta on kas hulluks läinud või
see Io räägib temaga. Kas võib arvata, et tegu on artefaktiga ja Ios pesitseb
tehisintellekt, mis soovib ootamatult külla sadanud maalasi omal viisil ära
kasutada. (Hiljuti oli Tori lehel juttu sellistest… hiigelsubjektidest.)
Lugu siis üpris sarnane samas kogumikus ilmunud Kelly tõlkelooga ehk
inimene kuskil täiesti võõras olukorras, ja mis siis seal temaga juhtuda võib.
Mõlema loo puhul on muidugi kõva kahtlus, et tegemist võib olla jutustajate
hallutsinatsioonidega, mistõttu pühendunud esoteerikud tunneks tekste lugedes
vast pettumust. Inimene, see kõlab uhkelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar