19 jaanuar, 2018

James Patrick Kelly - Valguse levi tühjuses (Mardus 1, 2000)

Omal moel on huvitav avastada, milliste nüüdisulme autorite jutte tõlgitakse eesti keelde (Marduses olevat ilmunud 1993. aastal Beagle’i „Libahunt Leila“?), niisiis avastasin mõningase üllatusega käesoleva autori tõlke. Kelly on vast esimest ja viimast korda eesti keeles – igatahes ulmebaasi lugejate reaktsioon on küll… õige tõrjuv. Jutt ise on nii ja naa, originaali kuskil antoloogias nähes just lugema ei tõttaks (kuigi tegemist on suhteliselt lühikese tekstiga, mis on alati kõvaks plusspunktiks Võõraga tutvumisel), aga kui maakeeles kätte antakse, siis võib end harida ja järjekordse ristikese kirja saada (varasematel puhkudel olen Kelly tekste igati loetavateks pidanud – see tekst võiks kergelt ühte jalga käia ühe Kelly & Kesseli varasema looga).

Tekst on siis eksperimentaalsest kosmoselennust, mille käigus ületatakse valgusekiirust. Varasemate loomkatsete puhul on elajad edukalt naasnud, nüüd aga… meeskonna 50 liikmest on alles jäänud vaid üks, mis teistega juhtus… põle õieti aimu. Ehk hüppasid laevast välja igavikku, ehk tapsid üksteist maha. Peategelane… pole tegelikult üksi, tal on nüüd uus naine (ametlik abikaasa on üks neist kadunuist) – see on küll kujuteldav, kuid ikka võimalik pereelu või paarisuhtes elada. Nagu teada, on kõik peas kinni, seksis ei pea ilmtingimata kehavedelikke või puudutusi jagama (vastupidi näiteks Kij Johnsoni ühe riivatu nägemusega).

Jutt on enamvähem intervjuuna vormistatud, kord räägib peategelane, kord ülevalguskiirusetagune naine, mõlemad kommenteerivad kujuteldavale vastuvõtjale teise öeldut. Nagu arvata võib, oleks kerge kahelda ainsa ellujäänu terves mõistuses, aga… ehk ongi üle ülevalguskiirust ületades hoopis teistsugune reaalsus. Või siis mitte, ja peategelane on hullunud.


Nagu öeldud, üllatav tõlkevalik (kuigi Kelly on angloameerika aasta parimate antoloogiates tihe külaline, seega tegemist pole kindlasti vähetuntud nimega). Autor püüab küll varjata teksti kõvaulmesse kuulumist (nimelt on peategelane kunstnik, tema otseselt ei jaga seda ülevalguskiiruse teooriavärki), aga eks see on pigem kõvaulme lugejate teetass, või siis ka neile, kes sellist laadi kirjandust vahel tarbivad (sest kunstnik ju ometigi ei taipa kõike neid ülevalguskiiruse finesse, eksole). Kuigi… samas see hullumise aste võiks olla niisugune, mis võiks ehk huvi pakkuda psühhorealismi lugejatele.

Kommentaare ei ole: