Segu nii Kafka kui Bulgakovi
lõbusamatest lugudest, samas mitme kraadi võrra süngem kui „Esmaspäev algab laupäeval“.
Algul arvasin, et olen seda Mirabiliast lugenud, aga võta näpust, kunagi vaid
„Stalkeri“ järellainetuses „Väljasõidu“ ette võtnud.
Tekst kui niisugune on
harjumatult realistlik, justkui üks pahupidi pööratud sotsrealistlik jutustus nõukogude
teadlaste vaprast argipäevast – midagi läbimurdelist on kohe-kohe avanemas, kui
vaid ainult … ja siin lähevad Strugatskid seenele. Kui vaid Universum neid
paika ei paneks! Vaat siis sulle … ongi täiega pahupidi pööratud sotsrealism.
Tekst liigub püsiva
järjekindlusega „Esmaspäevast“ Kafkani. Kõige pöörasemad hüpoteesid (millega
võiks ju igasugust nalja korraldada) … jäävad universumi teerulli alla. Muidugi
tuleb taas tunnustada Strugatskite kirjutamisviisi, selline lohakas loba on
tegelikult mõnusalt lööv. Ja kõrvaltegelased … millised hapud suhkrutükid,
ühtaegu totakad ja ülevad, nende käitumisest immitseb dostojevskilikkust.
Tegevus toimuks justkui teatrilaval, vaid üks korter (no korraks käiakse küll
ära) ja seda 48 tunni jooksul; muidugi, kas tekst on tegelikult
dramatiseeritav.„Jube ja võimatu oli ette kujutada, kuidas siia palavasse täissuitsetatud kööki tuleb absoluutselt normaalne kõrvaline inimene ja sukeldub sellesse hullumeelsuse, hirmu ja alkoholi atmosfääri.“ (lk 79)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar