Kunagi ammu olen lugenud Mirabilia väljaannet, kuid sellest ei mäleta midagi. Nagu kirjastus lubab, on käesolev raamat see õige tekst, siin on taastatud niisugune maailm nagu autorid algselt kirjutasid. Ja see maailm on päris lööv.
Strugatskite inimkäsitlus meenutab Dostojevskit ulmetingimustes - kõik need vestlused ja mõtetes kuradile saatmised; sopp, äng ja tungide erinevad avaldused; siin on “Kuritöö” ja “Vaimude” agulivaimu (mis viib mõttele, et peaks “Hääbuvat linna” uuesti lugema). Noonani ja Shoeharti siseilm… see ei ole eepiliste (anti)kangelaste maailm, sellega võiks iga tavaline inimene samastuda (tõsi küll, eks kuumadel eesti poistel oleks vaja pikemat süütenööri jne).
Muidugi, Tarkovski “Stalker”... see on ikkagi muu kui romaan, filmis on üleva ja madala küsimus vähe teistsuguse rõhuga.
Mitmete taastrükkide hulgast on see teos kahtlemata üks mõttekamaid tegusid, värskendav panus klassikaliste romaanide kaanonisse. Plussiks seegi, et on lisatud Ursula le Guini eessõna ja raamatut lõpetab Boriss Strugatski ülevaade selle romaani/jutustuse avaldamisraskustest Nõukogude Liidus.
“Jumala hüpotees näiteks annab võrratu võimaluse absoluutselt kõike mõista absoluutselt midagi teada saamata… Andke inimesele äärmuseni lihtsustatud maailmapilt ja tõlgendage iga sündmust sellest lihtsustatud mudelist lähtudes. Niisugune lähenemisviis ei nõuda mingeid teadmisi. Mõned päheõpitud valemid pluss niinimetatud intuitsioon, niinimetatud praktiline taip ja niinimetatud terve mõistus.” (lk 135)
ulmekirjanduse baas
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar