“Saatanlik lugu” - lühidalt võiks seda nimetada pilves sonimiseks. Mitte et selles kuidagi negatiivne hinnang peituks. Iga leheküljega keerab lugu Korotkovi töö- ja passikaotusest üha sürreaalsemaks ja viimaks kaob igasugune järg. Või noh, karussell keerleb ja traagika süveneb. Hullus! Korratus! Nõukogude režiim! Satiiriline fantastika!
“Saatuslikud munad” - kas Kremlist helistav tähtis ja lahke hääl võib olla viide Stalinile (nt lk 74)? Kirjutamisaasta järgi – 1924 – vast siiski vara veel. Torked nõukogude imeuurijate kohta? (Ulmebaasi kirjutajad räägivad järjekindlalt Wellsi paroodiast jne.) Professor on suurepärane kuju, mitmekülgne taidleja-teadlane. Bulgakovi (tuleviku)Moskva on ühelt poolt tulede ja reklaamide ja ekraanidega särav suurlinn kui ka kolgas oma taadikeste ja elajatega. Nii mõnigi lähitulevikunägemus läks täppi – tõepoolest, eraettevõtjaid hakatakse maksudega pitsitama (nagu Drozdova mutiga juhtus (lk 59)), et need moodustaksid-ühineksid riiklikeks ettevõteteks (samas ka “Koera südames” saavad nepmanid vastu lõugu).
“Elpit-Tööliskommuuni maja nr 13” - see lühilugu on tõeliselt stiilne pärlike, Bulgakov lippab elavas keeles, mõnus lugemisnauding (ja tubli tõlge muidugi).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar