Kui ma siin muudkui olen
imestanud, et Rajaniemi paneb puhast fantasyt, siis vastus paistab olevat ühes
väikeses jutukogus, kus ilmusidki tema sellelaadsed jutud. Nii on ka see
ussilugu sealt pärit.
Seekord läheb autor eriti
paganaks kätte, ning Tuoni suguvõsa on üks eriti paganlik kamp inimohverduste
ja muuga oma esivanemate hüvanguks. Kuid kui peategelane avastab, et suguvõsast
tähtsam on ta lahkunud naine ja tema tahaks naisega surmajärgselt uuesti
kohtuda, mitte et miskis nö Valhallas või Toonelas suguvõsa seltsis mürada
(niisiis paralleelselt eksisteerivad erinevad taevad). Selleks tuleb aga ette
võtta midagi õige drastilist … ja antipaganlikule jumalale meelepärast.
Arvatavasti on mul kerge üledoos
soome paganlikust fantasyst, nii läks see tekst vähe mööda. Või siis see
vanamehe sõgedus teispoolsuse asjus … ma ei tea. Igal juhul polnud sada
protsenti keskendunud või meeled avatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar