Kivirähk on kirjutanud järelloo
„Rehepapile“ – kui seal tehti maarahva rõõmuks kratte, siis 1989. aastaks on
sellised kasulikud teadmised ununenud … aga leidub siiski inimesi, kel need
salateadmised olemas. Nii loob Kallela (pole vast sugulust Akseli
Gallen-Kallelaga) nimeline mees puuhalgudest ja saunavihtadest 30 puulast ja
tohtlast.
Miks? Ikka eesti rahva kasuks,
Kallela on Rahvarinde aktivist ja ööl vastu Balti keti toimumist avastab ta ühe
ketilüli, kuhu pole planeeritud ühtki inimest Balti ketti ülal hoidma! Viimases
hädas müüb Kallela hinge vanapaganale, ja nagu teada, Balti kett saab
surematuks. Kuid inimestega äravahetamiseni sarnased (kenad blondid noormehed
ja neiud) puulased ja tohtlased ei kao olematusse peale seda suursündmust, ning
loo jutustaja meelehärmiks jäävad need Kallela seltsi, käivad miitingutel
loosungeid hoidmas ning on muidu Rahvarindele ja taasiseseisvuvale Eestile abiks.
Kuniks vanapagan võtab Kallela hinge.
Nüüd sulanduvad puulased ja
tohtlased eestlaste hulka ning loo jutustaja tahab need õudused maa pealt
rookida … aga see osutub keeruliseks. Ning edasine ongi sellest olendijahist,
kus peategelane kasutab õige … hullu (akutrelliga!) võtet nende kindlaks
tegemiseks.
Nagu öeldud, siis tekst kuuluks
justkui „Rehepapi“ maailma (kui muuhulgas meelevaldselt eeldada, et
ussisõnade-romaan oleks omakorda eellooks jne). Kivirähk märatseb edukalt
rahvusmütoloogia kallal ja ta väike inimene suudab edukalt määrida rahvuse
õilsat palet. Või siis … mitte? Äkki on Ickel ja Kivirähkil õigus ja meie
keskel ongi … kahtlased olendid?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar