Autor meeliskleb mõttega, et mis
oleks kui saaks võtta ühendust minevikuga, või tulevikuga … kasutades selleks
kogu maailma telefoniliinide ühendatud pikkust. Et kui helistada ühest otsast
teise, peaks helikiirusel signaali kohalejõudmine aega võtta umbes üksteist
tundi. Aga kui signaali panna seal pendeldama (või veelgi telefoniliine
pikendada), pikeneks see aeg veelgi.
Ja sellele järgneb humoorikavõitu
teooria (Robertsil on vast teatav huumorimeel?), kuidas seda signaali niimoodi
mõjutada, et olekski võimalik minevikuga rääkida. Ainult et … nagu tuleviku
teadlased avastavad, on minevikul punn ees – nimelt ei saa võtta ühendust 2004.
aastast varasema ajaga: tolleaegsetel inimestel lihtsalt puudub tehniline
arusaam, mida teha tuleks, ning nendega kontakteerumine jookseb paratamatult ja
stabiilselt liiva.
Eks see on naljaga pooleks
kirjutatud lugu, mis ilmus 2002. aastal. Kuid ometi osutab ühele võimalikule
paradoksile: me võime ju unistada millest iganes, aga kui meie kogemused või
vajadused pole teisele kultuurile ümbertõlgendatavad, siis on tulemuseks vaid …
hädine null. Ja eks see tekst osutab võimalikele kitsaskohtadele, kuidas muidu
võib ajarändur minevikku vangi jäädes püüda tagasi saada, aga … kas see
tegelikult võikski võimalik olla, või nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar