16 jaanuar, 2019

Yoon Ha Lee - Flower, Mercy, Needle, Chain (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)


Lee romaanitriloogia lugemiskogemuseta oleksin seda juttu ette võttes muidugi kõvasti ohkinud. Aga nüüd, noh, naudid mängu ilu ja ulmelisust. Et siis tekst ise kui selline kirjeldabki ulmelist konditsiooni, siin pole Võõrast kui sellist: praeguse inimkultuuriga pole just suuremat kokkupuudet (noh, kui mitte arvestada seda, et peategelaseks ongi … viimane inimene).

Tekstis leiduvate erinevate loomsümbolite tõttu ikka mõtled, et ehk on lugu kaugeks eelkäijaks triloogiale … või siis midagi „Foxfire“ maailma, aga jumal seda teab. Ehk võiks seda teksti nimetada paduulme hulka kuuluvaks (a la Rosenbaum või Rajaniemi), kuivõrd tegu ongi eelkõige mängu iluga, mitte mõne kõvaulme mõttekonstruktsiooni elluviimisega. Paduulme, mis kirjeldab niivõrd võõrast maailma, et see polegi Võõras.

Lugu ise siis sellest, kuidas ühel planeedil asub ainus inimene, kellel on niisugune relv, et … et sellepärast ta sel planeedil ainsa inimesena ongi (no lisaks on kõiksugu muid mõistusega olendeid). Ent siis saabub talle külaline, kes on üsna teadlik tema relva olemusest ning sellestki, et sarnaseid relvi on veelgi. Aga see läheks juba loo pealkirja lahtiseletamiseks.

Kommentaare ei ole: