17 jaanuar, 2019

Amal El-Mohtar - The Green Book (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)


Sellelt autorilt esimene tekst, mis positiivselt üllatab (tegelikult juba jõudsin ühe positiivse elamuse unustada), sarnaselt Lee jutule pole siin selgeid sabu ega jalgu, oluline on teksti (morbiidne) hingus. Et tegu siis fantaasiamaailmas (padufantasy?) toimuva looga kus ühel raamatul on müsteerilise naise hing. Aga et tegemist on keskaegse hõnguga raamatukoguga, kus ürikute eest kannavad hoolt mehed, siis raamatukoguhoidjatel tekib ikka kiusatus … sellesse naisteksti armuda, kui ta ometigi oma lehtedel nii kenasti vastu kirjutab jne. Aga noh, tegu on omamoodi raamatu-femme fatalega – mis tumedad jõud ja saladused küll ometi surusid vaimu sinna käsikirjalisse ürikusse?

Tegemist on tekst tekstis tekstis (mis on arvatavalt veel muutuv suurus, kuivõrd tekstinaine saab arvatavalt endal leiduvat teksti … muuta?), kus siis kirjeldatakse leitud arhiiviürikut, mille on ümber kirjutanud seda ürikut kunagi uurinud raamatukoguhoidja, et kirjeldada kellelegi seal ürikus leiduvaid erinevaid tekste. Ehk siis tekst tekstis tekstis, kus see „tekstis tekstis“ osa on õige avali piiridega nähtus.

Lugu pole arvatavalt laiatarbekaup ja on eelkõige sobilik oma lugemiskogemus võimalikuks avardamiseks – mis ei saa muidugi toimuda vastu lugeja tahtmist. Eks siin on vähe Eco „Roosi nime“ hõngu, aga seda küll enam fantasy võtmes. Huvitav kogemus.

Kommentaare ei ole: