Eks selle romaani põletavaks küsimuseks
on, et kuidas defineerida mõistuslikku olendit ja milliseid õigusi võiks omada
niisugused intelligentsed isendid, võrreldes inimeste või loomadega. Selle
romaani tingimustes on tehisintelligents juba tunnustatud iseseisvaks,
õigustega olendiks (tegevus leiab aset millalgi 21. sajandil), siis mida teha
elusolenditel põhinevate mõistusega … misasjadel? Asjad, olendid, isiksused
(inglise keeles on nende nimeks „bioform“)? Robotitega tegu just pole, tegemist
siiski elusolenditega (kuigi tehislikult loodud). Tehisintellekt kah just
mitte, originaalis pärinevad ikka lindudest või loomadest või roomajatest või
putukatest – ainult et neile kohandatud programme ja relvastust täis tuubitud,
ning mida juhib piiratud mõistus.
Lugu on sellest, kuidas ühe
niisuguse biomoodulitest eriüksuse olenditele võib tunduda, et nende
käsutäitmised ei pruugi just kõige õigemad olla: õigupoolest nad justkui ongi
genotsiidi teostajad ühes Mehhiko konfliktipiirkonnas (nagu ikka, on seal
küsimus, et kes saab maavarasid kasutada). Aga Peremees käsib ja Peremehe käsku
tuleb vastuvaidlematult täita (vastavalt siis kogetakse kas positiivseid või
negatiivseid impulsse). Ainult et ühe sellise eksperimentaalse lahinguelaja aju
on sedavõrd üle forsseeritud, et … ta hakkab kahtlema. Mitme õnneliku juhuse
kokkulangemisel saabki see hirmuäratav elajaüksus Peremehe käsuliinist vabaks.
Aga see on muidugi algus uuteks hädadeks.
Teose peategelaseks on tehiskoer
Rex (selliseid loomi ei kasutata vaid sõjalistel eesmärkidel, neil on ka
tsiviilsemaid väljundeid), mis kuulub ühte lahingurühma koos tehiskaru,
tehisvaraani ja … tehismesilassülemiga; nende ülesanneteks on kas eesliinil
olemine või siis inimüksuste toetamine oma erioskustega. Nagu öeldud, tegemist
on mõistuslike olenditega, seega on neil oma siseilm. Niisamuti on mõnedki
neist võimelised väljenduma inimkõnes (no selleks on muidugi omad programmid);
muidugi on neil lisaks oma tavalisele loomainteraktiivsusele olemas sisemised
sidekanalid rühmasiseseks suhtlemiseks. Rex on rühmajuht, ja et ta on koer … no
eks ta on siis kõige kindlamini programmeeritud („Good Rex! Bad Rex!“) täitma
Peremehe käsku. Nii koosneb see biomoodul omamoodi koera, roboti ja
intellektuaalse olendi segust. Olemus kui koeral, aga samas keha
modifitseeritud üleelusuuruseks nö mobiilseks mechaks; ja muidugi ka
mõtlemisvõime. Et olendid on erinevad, siis on neil ka erinevad käitumismustrid
– mesilassülem koosneb laialijagunenud ühismõistusega olenditest, varaan on …
roomajaliku olemusega, vaid karu on koeraga enamvähem sarnase käitumismustriga
– kui tal vaid poleks mõistust liialt võimsaks kärsatatud. Rex on karja liider,
aga karu ajuks.
Rexi vaatepunkt vaheldub teiste
kõrvaltegelaste omadega, on need siis inimesed või tehisintellekt. Seeläbi siis
avaldub küsimus, et kes / mis on … intellektuaalne olend ning millised õigused
ja piirangud neile laienevad. Romaani edenedes läheb piir veelgi segasemaks,
kuivõrd sellised modifitseeringuid (eelkõige küll ajuimplantaatide abil)
hakatakse teostama inimeste endi peal jne.
Ühesõnaga, ohuromaan, mis ühtaegu
käsitleb inimeste igiomaseid küsimusi (kui sitapea võib inimene õieti olla –
või sõltub see iga ajastu moraalinormidest?) kui ka tehisintellekti küsimusi
(millised motiivid võivad nende sitapealisusel veel olla?).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar