17 juuni, 2019

Taavi Eelmaa – Külm rubedo (Eesti Novell, 2019)


Võin vist ette nautida seda tunnet, millise süveneva pettumusega keskmine ulmelugeja seda teksti lugeda võiks. Loos kirjeldatud maailm on täis kõiksugu kõvaulme märksõnu, aga lugu ise jääb enam kui hämaraks. Selline ballardlik häire on omamoodi vahva ja samas ei kujuta isegi ette, et pikemalt jaksaks seda lugeda.

Sest peale kujutluspiltide ei oska ma sellest loost rohkem leida, ning paratamatult selline krüptiline ja intensiivne visuaalsus väsitab. Hiljuti sai loetud Eelmaa „Naeratust“ oma godzillaga, ega seegi polnud just traditsiooniline maiuspala (eks võib seda oodata „Eesti Novelli“ 2020. aasta valikust?). Aga need ulmelised kujutluspildid, eksole. Milline … petekas või õigemini hoolimatu dekadents. Eks kerge võimalus oleks neid võrrelda Riste Lehari juttudega, Lehari on vast lugejasõbralikum oma siseilma operatsioonides.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar