Naomi Kritzer - Field Biology of the Wee Fairies (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Ei oska nüüd öelda, kas see ütleb midagi eelmise aasta ingliskeelse ulme lühiproosa parimate juttude kohta või on antoloogia koostaja Strahan peast vähe soojaks keeranud, aga igatahes järjekordne väga kvaliteetne võluvik üleloomulike olendite asjus (nagu Kingfisher! Novik! Harrow! Newitz! Miks mitte ka Nix ja Ford ja Jemisin). Enamus neist lugudest on minu meelest igati mõnuga loetavad, ja noh, minu napid kogemused Kritzeri proosaga on küll seni igati mokkamööda olnud.

See lugu leiab aset 1962. aasta Ameerikas, kus noored neiud reaalselt usuvadki, et kui kinni püüda üks imeliselt lendav väike haldjake, siis selle vabastamise eest saab endale vastu nõuda ilusa naha või juuksed või midagi muud kena. Ent loo peategelane on noor tüdruk Amelia, kes tahab pigem teadust teha kui end tuleviku tarvis ehtida. Selleks ta näiteks peab oma toas kaht gruppi laborihiiri ja dokumenteerib hoolega nende käitumist – et selle tulemusi esitada osariigi noorte teaduskatsete konkursile. Ja kui haldjakesed tõesti olemas on, siis tekib Amelial paratamatult küsimus, et kuidas nad õieti toimivad, milles seisneb nende võluvägi.

Amelia ema muidugi ootab pikisilmi, et tüdruk kohtaks viimaks oma haldjat, ja et nii oleks tüdrukul nii välimust kui ka ajusid. Koolis … on Amelia veidi pettunud. Seal on teadusering, milles tohivad osaleda vaid poisid, ja nagu tüdruk tähele paneb, pole neil oma katsetega just suuremat sinasõprust.

Aga ühel hommikul kooli minnes näebki Amelia väikest haldjakest, kes nii kutsuvalt ta lähedal virvendab (nagu teada, siis haldjakesed nagu tahavadki seda, et neid kinni püütaks). Amelia otsustab temast mitte välja teha (ka seda võib võtta teadusliku eksperimendina). Kuid haldjas ei kao päeva jooksul kuhugi. Viimaks püüab tüdruk ta kinni ning haldja õuduseks on Amelial kindel soov temaga katseid sooritada – seeasemel et pruntis suud või pikki ripsmeid vms soovida.

Lugu on täis mitmesuguseid vaimukaid ajalikke ja ajatuid detaile, mis esmapilgul teevad naljad, aga tegelikult kirjeldavad päris kenasti nö ühiskonnale sobivaks kasvatamisest – kuivõrd Amelia oma tõsiste soovidega pole ühiskonda just valutult sobituv tüdruk. Ka haldjate võluvõimetega seonduv saab üsna usutava seletuse (ikkagi süstemaatiline lähenemine!). Ühesõnaga, sotsiaalselt tundlikel teemadel ei pea tingimata kirjutama pateetiliselt või didaktiliselt, hoopis meeldivam on ... vaimukam lähenemine.

Selle võiks küll eesti keelde tõlkida.