01 august, 2019

Manfred Kalmsten – Lumemarjaveri (Täheaeg 18, 2019)


Kui Ivanovi ja Kripsi jutud on selgelt meelelahutuslikud tekstid, siis Kalmsten on kirjutanud on kirjutanud nõudlikumalt, mis eeldab lugejalt teatud pingutust sisseelamaks ja mõistmaks toimuvat. Ka varasemad lugemiskogemused Kalmsteni tekstidega viitaks justkui sellele, et autorile meeldib eripärastes ja ohtlikes maailmades tegutseda.

Seekord esitleb autor situatsiooni, kus kuskil talvises kolkaasulas hakkavad poja ja isa teed lahku minema. Sest isa on suremas ja teatud kohalikel põhjustel ei saa pojast pärijat; sugulusküsimused on seal üldse nagu on – eks isal on küsimus, kas poeg on tema sigitatud, ja siis küsimus emast, kes on pärit linnast ja omal saabunud sinna kolkasse kohalikku ökosüsteemi uurima.

Sest ökosüsteem on … kergelt muinasjutuline (või noh, arktiline hüsteeria võiks teine tõlgendus olla, sõltuvalt vaatepunktist). Ja inimsoole tapva mõjuga (jajah, lumemarjad). Igal juhul, ühel või teisel või kolmandal jne põhjusel on poisi ema mõnda aega tagasi siitilmast lahkunud ning poeg uurib salaja ta märkmeid, mis tekitab temas teatud küsimusi kohaliku kogukonna … tegemistes. Aga jah, isa ja poeg ja ökosüsteem.

Tekst kulgeb üsna rahulikult ning oma maailma saladusi lugejale avasüli ei paku. Kindlasti võiks mõelda, et seda „surmailma“ süvitsiminevamalt käsitseda, sest potentsiaali kindlasti oleks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar