Juhtum
tulevikumaailmast, mis on vist postapokalüptiline. Tegevuspaigaks on
hävitatud suurlinn, mille maa-alustes käikudes elavad vähesed
allesjäänud inimesed, ja seda pilvelõhkujate jäänustega
varemehunnikut ümbritseb surmav piiramistsoon, mida valvab
tehisintelligentsile allutatud sõjatehnika. Maailm on korralikult
hekseldatud kiviklibuks ja muuks sodiks. Aga nagu ikka, allesjäänud
inimesed loodavad, et äkki kuskil seal kaugel on puutumatut maailma,
midagi muud kui lõpmatu häving ja tappev sõjatehnika ja jäledad
mutantrotid. Pealegi on lindpriisid, kes elavad ja tegutsevad selle
hävingu eikellegimaal, ning on juhtumeid, kus need lindpriid
toimetavad kõva tasu eest soovijaid varemetest ära. Nii tahab ka
Maria pääseda sellest hävitatud linnast, näha pea kohal taevast
ja tähti, ja kogeda midagi muud kui reeglistatud punkrielu. Teda
juhib läbi stalingradlike lahinguväljade lindprii Julian, kes lubab
neiu viia linnast niikaugele, kuni Marial on võimalik ise edasi
minna. Teekond linnast välja ja eemale on enam kui ohtlik, kõiksugu
sõjatehnika peab neile jahti, kuid nad siiski jõuavad linnavälise
kohtumispaigani, kus järgmine lindprii suunab Mariat edasi
pommitatud tühermaale liikuma, andes kaasa kahtlase koti...
Kalmsteni loodud
tulevikumaailm on vägagi lohutu hävingu tallermaa. Stalingradlikud
purustused, varemete vahel patrulliv koletu lahingutehnika ning
muidugi hall ja närune ilm. Nii linlased kui lindpriid loodavad, et
kuskil seal, eemal, kuskil peab see segipöörtud surmaväli lõppema,
ehk on seal rohkem jäänuseid tsivilisatsioonist või kasvõi
natukenegi ohutum ala, viljakandvam maa. Aga kas on ja kas sinna on
üldse võimalik pääseda?
Võib ehk öelda,
et autori eesmärgiks on olnud kirjutada ilusat proosat, olla igati
väljendusrikas ja muidugi mõjuv. Kõigele lisaks on ta valinud loo
peamiseks vaatenurgaks linnast põgeneva Maria oma, kes siis avastab
seda uut – hävitatud – maailma, millest seni maa all vaid
erinevaid kuulujutte kuulnud. Kui adekvaatne on meesautori
naistegelane, ei oska nüüd öelda. Ilusa proosa puhul on ehk
pisukeseks probleemiks see, et see on vaat et tavalisim viist
tavalist ilukirjandust luua, mingi kiiks – loomulikult peale siinse
ulmelise settingu – võiks kirjutamislaadis esineda. Lugu, see pole
ainus iva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar