Alternatiivajaloomaiguline
kelmilugu endisest aadlivõsust, kes parema äraolemise nimel topib oma näo
sinna, kuhu teda üldse ei oodata. Mitte et see talle kuidagi uudne situatsioon
vms oleks; käesoleval juhul leiab ta, et võiks ühes maagiliste esemete tehingus
osaleda ja need esemed omastada.
Tulemuseks on Euroopa
aadlisuguvõsade räpasemate saladuste avastamine, mitmed mõrvad, uus armuke ja
ühe õige iidse saladuse paljastumine.
Sarnaselt Ivanovile on see
puhtalt meelelahutuslik lugu, mis laseb fantaseerida teemal, kus kõiksugu
maagia päriselt töötaks, muuhulgas on selle allikateks eelkõige vanade
suguvõsade kehaosadest saadav vägi. Autor läheb kaugemalegi, näidates muuhulgas
inimsöömist sellises maailmas igati normaalse käitumisena, rääkimata sellest,
et loo kangelane on üsna biseksuaalsete kommetega noormees (ei tulegi kohe
pähe, et eesti ulmes oleks LGBT temaatika sedavõrd elurõõmsal kujul esil).
„Mis krahvi laipa puutub, siis me olime natuke liiga kesklinnas, et päises päevavalguses krahvi maised jäänused välja viia. Ärasöömine oleks muidugi klassikaline lahendus, aga luud jäävad ikkagi alles, pluss korraga ei jõua niipalju süüa. Pealegi, krahv oli üsna agarasti oma võimeid kasutanud. Ma ei uskunud, et tal eriti palju palju maagiat kehas alles oli.“ (lk 243)
Peategelast … on raske moraalseks
verstapostiks pidada, kuivõrd … no ta pole just kuigi eetiline tüüp. Nagu öeldud,
seiklus algabki sellest, et mees tahab nö ebaseaduslikku tulu teenida. Ja et
selle käigus hukkub nii mõnigi asjaga seotu, no juhtub noh.
„Ma tean, mida te nüüd mõtlete. Et ma kasutan oma võlukunsti riistapikendusena. Et ma olen kuidagi sidunud oma ametialase võimekuse sellega, kui ihaldusväärne ma romantilise partnerina olen, et mitte ütelda oma seksuaalse potentsiaaliga.
Millele ma vastan, okei, aga mis see sinu asi on.“ (lk 220)
Alternatiivajaloo hõng tuleb siis
sellest, et 1970. aastaks on Eesti- ja Liivimaal kukutatud baltisakslaste ülemvõim
ja seeasemel on tekkinud Eesti ja Läti riigikesed (no oma sütitav roll oli asjade
käigul ka meie peategelasel) – niisiis õige erinev seitsmekümnendad Ivanovi tekstiga
võrreldes.
Ühesõnaga, üsna üleannetu
kirjapala, omamoodi täiendus viimasel ajal üllitatud alternatiiv-Eesti juttudele.
Plussiks julge fantaasialend, miinuseks vähe toores ja skemaatiline tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar