Angus Watson – You Die When You Die (2017)

Watsoni fantasy on ehk midagi vahepealset hiljuti loetud Eamesi ja McDonaldi triloogiate avaraamatutega. Watsoni tekst on neist kolmest romaanist vast kõige ajaloolisem, kirjeldades Kolumbuse-eelset Põhja-Ameerikat, kus muuhulgas tegutsevad sinna rännanud viikingite järglased; samas pole nii kergemeelne kui Eames või sedavõrd sünkmorn nagu McDonaldi romaan. Ühesõnaga, omal moel klassikaline sword & sorcery, aga mitte otseselt fiktsionaalses maailmas.

Romaani vast värskeim lisandus fantaasiakirjandusse on see viikingite ja Ameerika pärismaalaste värk. Ehk siis pool tegevusest on nähtuna läbi viikingite järglaste elutunnetuse – nüüdseks mõned põlvkonnad on nad elanud pärismaalaste hoole all omamoodi pooljumaluste-poolvangidena, justkui teemapargis, kus viikingite järglased on säilitanud oma kuulsate eellaste kombed ja samas kohalikud toidavad neid. Tulemuseks on … omamoodi kvaasiviikingid.

Romaani konflikt sünnib sellest, et selle Ameerika kandi pärismaalaste valitsejanna (riik koosneb siis õige mitmest erinevast hõimust) saab ettekuulutuse, et kahvanäod tulevad ja hävitavad pärismaalased ja looduse (jajah, ettekuulutus Kolumbuse ja teiste tulekust). Et ära hoida sellist genotsiidi, tuleb kuskil järve ääres ühe alamhõimu hallatavad kahvanäod maa pealt pühkida – enne kui need paarsada täissöönud ja lodevad „viikingid“ miljoneid pärismaalasi hukka saadavad (hoiatav on ehk see, et teemapargi piires on kahvanäod kõik suuremad loomad hoolimatult ära küttinud). Selleks saadab valitsejanna sõjaväeosa tapma kahvanägusid ja kõiki neid, kes valgenahalisi aidata võivad.

Ainult et viikingite üks poolearuline orb saab ettekuulutuse, et neid tullakse tapma – kui nad ei põgene selle eest läände, nö tõotatud maale („the Meadows“). Naerukoht, viikingid ei tohi oma reservaadist mingil juhul väljuda. Kahvanäod langevadki rünnaku ohvriks, ent hakkavad vastu ja tapatalguist pääseb eluga paarkümmend inimest – ning nüüd saadetakse neid tapma eliitsõdalaste rühm Owsla, eriliselt aretatud imekaunid ülisõdalastest amatsoonid. Järgnev romaan ongi siis sellest, kuidas kahvanäod põgenevad läbi erinevate hõimude alade lääne poole, kannul verejanulised amatsoonid. Ja noh, kõiksugu verdtarretavaid ja jõledaid värke juhtub, sama tähtsad on ka jälitajate ja jälitatavate grupisisesed suhted.

Kuigi romaani pealkiri on üsna kole (tegelikult on see lihtsalt üks viikingite ütlusi) ja reklaam lubab jõhkrusi, pole tegu sedavõrd sünkmorni värgiga nagu McDonaldi puhul, samas pole ka niivõrd meelelahutuslik karussell nagu Eamesi romaan. Juhtub kõiksugu koledusi (seda eriti Owsla läbi) ja saab nalja (eriti viikingite puhul), aga mõõdukalt. Ja noh, nagu öeldud, eks see pärismaalaste visioonid eurooplaste invasioonist … on kergelt kurb. Tegelased pole teab mis psühholoogilised suurused, aga kannatab lugeda. Vahel püüab Watson hoolega kildu visata, justkui mõnes teleseriaalis, aga eks see käib meelelahutusliku kirjanduse juurde.

Kui ootuseid enda jaoks kõrgele ei aja, siis on päris loetav värk.

„The other Owsla women enjoyed killing. Paloma Pronghorn didn’t so much, but she did love helping people on to a new life. Her original tribe believed the dead were instantly reincarnated into a better life, or at least into an animal or person with a chance at a better life. When her older sister had been killed out hunting, her mother had told her again and again that it was a good thing, her sister was in a better place, and this notion became Paloma’s central philosophy. She was like a fat person, she told herself, who didn’t like cooking but loved food. She didn’t like killing much, but she loved making people dead.“ (lk 279)