Jutuvõistluse võidulugu tõestab
tõdemust, et eestikeelset aurupunki pole kunagi liiast. Siingi loos siis
kerkivad silme ette mitmesugused masinad, mõnigi fantastilisem kui reaalsus.
Lugu siis sellest, kuidas sõjaväe
tsepeliinile peitunud pisike tüdruk otsustatakse tsepeliini pealinna jõudes
selle sugulasteni toimetada. Ainult et sellise karistusülesande (kuivõrd teised
rindelt saabunud mehed saavad vaba päeva) täitjaks määratakse mees, kellel on
seal pealinnas põhjust vägagi peitu pugeda – kuna ta sealt aasta eest põgeneski,
olles sooritanud ühe nurjatu murdvarguse tippleiutaja kabinetist. Ja kui
aurumadrus selle leitud lapsega linna peale jõuab, hakataksegi teda eelmise töö
eest peedistama – aurumadruse jaoks teeb selle keerulisemaks see kohustus (ja
soov) laps mõne tolle sugulaseni toimetada. Nagu actioni käigus selgub, on noor
neiu õige ootamatut päritolu.
Žürii paistab olevat võlutud
sellest imelisest maailmast, esikümne lugudest olid ehk sellise meeldejäävama
taustaga Umbleja ja Kalmsteni maailmad (kuigi ääriveeri võiks Jekimovi loole
ehk lähedasemaks pidada Kripsi alternatiiv-Baltikumi). Muidugi, Jekimovi tekst
on Umblejast ulmelisem ja Kalmstenist laiahaardelisem. Eks seda maailma oleks
lihtne ettekujutada romaanina, kõiksugu ripakile jäävaid intriige leiaks igalt
kümnendalt leheküljelt. Ning romaani kirjutamine paneks ehk autorit rohkem
tegelema tegelaste lahtikirjutamisega, praegusel kujul jäid need ehk
ühekülgseks – mis vast olekski peamine minupoolne nurin. Mitte et ma kuidagi
nuriseks jutuvõistluse niisuguse valiku asjus, võidutöö on žürii valik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar