Kui Ivanovi ja Kripsi jutud on
selgelt meelelahutuslikud tekstid, siis Kalmsten on kirjutanud on kirjutanud
nõudlikumalt, mis eeldab lugejalt teatud pingutust sisseelamaks ja mõistmaks
toimuvat. Ka varasemad lugemiskogemused Kalmsteni tekstidega viitaks justkui
sellele, et autorile meeldib eripärastes ja ohtlikes maailmades tegutseda.
Seekord esitleb autor
situatsiooni, kus kuskil talvises kolkaasulas hakkavad poja ja isa teed lahku
minema. Sest isa on suremas ja teatud kohalikel põhjustel ei saa pojast
pärijat; sugulusküsimused on seal üldse nagu on – eks isal on küsimus, kas poeg
on tema sigitatud, ja siis küsimus emast, kes on pärit linnast ja omal saabunud
sinna kolkasse kohalikku ökosüsteemi uurima.
Sest ökosüsteem on … kergelt
muinasjutuline (või noh, arktiline hüsteeria võiks teine tõlgendus olla,
sõltuvalt vaatepunktist). Ja inimsoole tapva mõjuga (jajah, lumemarjad). Igal
juhul, ühel või teisel või kolmandal jne põhjusel on poisi ema mõnda aega
tagasi siitilmast lahkunud ning poeg uurib salaja ta märkmeid, mis tekitab
temas teatud küsimusi kohaliku kogukonna … tegemistes. Aga jah, isa ja poeg ja
ökosüsteem.
Tekst kulgeb üsna rahulikult ning
oma maailma saladusi lugejale avasüli ei paku. Kindlasti võiks mõelda, et seda
„surmailma“ süvitsiminevamalt käsitseda, sest potentsiaali kindlasti oleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar