Mul tuleb pähe vähe mitme-autori-antoloogiaid, kus ei ole ühtegi otseselt HALBA lugu ning siin ei ole.
Et on mitu "noh, jah, käib kah", on ootuspärane 7 ja poolesaja leheküljega tellise juures, eks ole. Sellist mahtu ainult mulle meeldivate lugudega täita oleks tõenäoline vaid siis, kui ise koostaja oleksin.
Antoloogia on nii mahukas, et mul ei õnnestunud kõiki autoreid siin täägidagi - blogger ei luba nii suurt tähemärkide hulka! Lahendasin asja nii, et pikkade nimedega autorid läksid esmajoones välja, kui neilt just mitut lugu teoses ei olnud.
No sest kuidagi tuli valik teha!
Ning, et see samuti öeldud ja klaar oleks: selles kogus on ka hirmus häid jutte. Rohkem, kui kehvapoolseid. Nii häid jutte, et vaimustus, vaimustus, uskumatu, et SELLISED lood on mul seni märkamata jäänud! Oo! Mm! Jaaaa!!!!
Aga - alati on aga, eks? Antud juhul on see "aga" juttude järjestusest tekkinud vaeva kohta käiv.
Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses ka kilasin vaimustusest, lõppemotsioon ei ole päris ... sama.
Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned suuremate miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud.
Ei tulnud pähegi.
Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" tüdimus peale. See oli veel ainult tüdimus, mitte midagi kangemat.
Ent kui seejärel anti ette veel jutte, millest otsesed šovinism ja fašism täiesti varjamatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas vastik.
Et noh. Antoloogia on hea. Aga kui sul juhtumisi ei ole maailmapilti "keskealine valge mees on kõige lahedam inimühik maailmas, tema vaatekoht ainus vaatekoht, mis midagi loeb, kuigi muidugi on ka keskealiste valgete meeste hulgas tobedaid pehmosid ... igatahes kõigile teistmoodi inimestele kui šovinistlik fašistlik isik võib peale astuda ja HEA ONGI", võib tolle antoloogia lõppu lugedes paha hakata.
Mul hakkas.
Aga see oli ainult lõpp, eks? Enne oli 600 ja peale lehekülgi, mille jooksul oli vahel naljakas ja vahel imeline, enamasti põnev ning no palun, PALUN ärge minu lõpuemotsiooni pärast küll lugemata jätke, eks?
Sigahäid jutte oli jumala mitu!
Sisukord
1. Roos ja lumekristall (2006) - Indrek Hargla
2. Ultima Cthule (2008) - Laur Kraft
3. Tähtede seis (2003) - Andre Trinity
4. Tuhkhall (2001) - Hiram
5. Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu
6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials
7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav
8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav Joel Jans
9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg
10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson
11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials Joel Jans
12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander
13. «Üht teistsugust algust» (2001) - Meelis Friedenthal
14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten
15. Apelsinikollane (2004) - Elläi Tuulepäälse
16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres
17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials
18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper
19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra
20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg
21. Õpilane (2003) - Karen Orlau
22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees
23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla
Lingid on konkreetselt minu viimase lugemise käigus tekkinud loterii-muljetele. Ei ole nii, et ma reageerisin ainult parematele lugudele (EI, päris mitu väga head lugu jäid reaktsioonita) ega isegi neile, mida varem lugenud polnud.
Ma reageerisin, kui tundsin, et mul on midagi öelda.
Ainus kriteerium.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar