Alternatiivajalugu Eesti muinasajast.
Mul on raske otsustada, kuidas seda lugu vaadata.
Ühest küljest on jutt VÄGA hea võtmes "pahad ja head puuduvad, on lihtsalt inimesed", vaatepunktide muutumine annab lugejale sellise pilgu sündmustele, mida pole ühelgi osalisel, ja see on tore.
Samas on naissugu ... ma ei viitsi isegi ulguda.
Phmt kõik naisene puudub ühiskonnaelust täiesti, naised loevad lastekandjatena, meeste vere vemmeldamapanijatena ja vahel ka "keegi ei märka teenjatüdrukut, hea!"-salakuulajatena.
Loos on naisi kaks. Kõik teised, sajad maaisandad ja tuhanded sõdalased, on mehed. Naisi ei mainita ka, kui üks Neist Kahest teemaks pole.
Olgu, üks surnud lapsehoidja on veel naine, jah.
Ühest küljest mulle nii meeldib ambivalentsus: alles loo lõpus on selge, kes Head, kes Pahad. Ja isegi seal lõpus, kuigi sümpaatia-antipaatia on selgelt tunda, pole kindel, kes siis kui palju ikkagi kasu sai ja kes kui palju kahju sai ja kuidas Kõik Kord Lõppeb.
Teisest mulle nii üldse ei meeldi ühiskondliku usutavuse puudumine - kui loo ühiskonda kujundavad ainult mehed, on järelikult pool teavet lugeja eest varjatud ja krt teab, mis TEGELIKULT toimub. Aga miks üldse rääkida lugu, mis isegi ei ürita tõene tunduda?
Kolmandast küljest: täitsa põnev ju ikkagi!
Neljandast küljest: aga ... aga ... suht kõik tegelased on sarnased sellest küljest, et nad on omal moel ausad, antud sõnad, mõeldud mõtted ja Omade Heakäik on tähtsad. Natukene on erinevusi just seal, et mõne jaoks on sõber Sõber ja mõne jaoks: "No oli Sõber, nüüd on ... olnud sõber, mis on ka tähtis, aga mitte sedavõrd," ent erinevused on pisikesed ja phmt --- peaaegu kõik on mitte lihtsalt mehed, aga väga sarnased mehed.
Vägisi jääb tunne, et midagi on väga valesti mitte ainult naiste puudumise, vaid ka meeste ühetaolisusega.
No ma ei tea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar