Alustan seekord looülese arutlusega.
Kuna see juhtus teise sama raamatu jutuga järjest, ärkas mus küsimus, kas lugu, mida lugedes on näha ja tunda autori kirjandusvälist poliitilis-elukorralduslikku vaadet, tema isiklikku hea-halb skaalat, ongi alati halb?
Või on halb ainult konkreetselt minul, kui mulle ei meeldi see maailmavaade, mida autor esindab, ja kui tema suhtumised on minu omadega sarnased, võtan rõõmuga nii loo kui maailma vastu?
Selles konkreetses loos on palju rahulikku tänapäeva-lähimineviku elu, peategelane-mees on oma diplomaatilisest esindajast kaasal Kopenhaagenis kaasas ja pool lugu on väga ... malbe ja rahulik eluolu kirjeldamine.
Et peategelane stalkis oma tulevast naist enne nende tutvumist tugevalt, teadis tema kätekreemi marki ja kõiki raamatuid, mis neiu raamatukogust võttis, teadis peast tema tunniplaani ja et ta igal reedel Tallinnasse sõidab, oli algul väga häiriv lugeda. Aga kui tegelased käima hakkasid, abiellusid, mitmes-setmes aasta juba jooksis, see võikus nagu ... ununes. Näed, mees peseb pesu ja teeb süüa, sest kaasa on tööhull diplomaat ja pole asigi, eks ole! Normaalne!
Aga siis tuleb ajas rändamine, süsteemikindel pidev topeltelu viikingiajas ja tänapäevas, ning minus lugejana korraga helisevad kõik häirekellad.
Ta teeb toreda naistegelase, kes vihkab feminismi (minu küsimus oli kohe "kuidas saab feminismi vihata üldse??? See on ju ... ainus võimalik vaade inimeste eludele, kui vähegi mõtlema hakata?!"), izver, peategelasel oli hetk, kus ta ütles, et eestivenelased panustavad siinsesse kultuuri peamiselt street-violence´iga ja tundub, et ta väljendas seal autori arvamust, ja mind nii häirisid korraga kõik need maailmavaatelised küsimused nii väga, et raske oli lugu jälgida üldse.
Oo, selge, miks mõned minu lood on saanud täiesti arusaamatu kriitika osaliseks ja miks mu naljaga kirjutatud jutt ("teen sellise loo, nagu eeldatakse, et naine kirjutab") ongi ulmekogukonna jaoks mu parim lugu. Ilma irooniata.
Sest tõesti, mul ju ka tilgub maailmavaade igal leheküljel läbi. Ning kui see segama hakkab, on raske lugu uskuda, tegelasi uskuda, kõik on ju VALE?!
Kui nüüd "Raudhamba" juurde tagasi tulla, siis taaskehastajaid, kellega peategelane kokku puutuvat näis (kuigi hiljem selgus, et nad rändavad ka päriselt ajas) tunnen ma ise ka. Jap, nad ongi umbes sellised.
Ainult päriselt inimesi ei tapa.
Kopenhaageni elu detailid tunduvad samuti ehedana. Mulje, et kirjanik tunneb asja, millest ta kirjutab, on alati tore. Sellega haarab ta lugeja kaasa - Hargla haaras minu - ja "see on lihtsalt lugu, mida jutustab mingi mitte eriti tore vend" tuleb pähe alles siis, kui jälle midagi uskumatut (minu maailmapildiga mitteklappivat) juhtub.
Minu maailmapildiga klappis ilusti "Läti koolinoorte spartakiaad vabamaadluses", ent eesti päritolu iidne naine, kelle sõnad alles hommikul eestikeelsetena ajus registreeritakse, tundus nii ebatõenäolisena, et loo päris lõppu lugesin jälle pika hambaga ja endamisi uskumatusest mühatades.
Ei, see oli üpris kena lõpp tegelikult. Kuid ma olin mõnedest lausetest nii häiritud, et ...
et siiamaani olen häiritud.
Ei, tegelased ei ole autor. Lihtsalt mingit maailmapilti (näiteks "sedasi inimesed võivadki mõelda, see on loogiline minu vaate järgi") annavad nad edasi ka siis, kui autor nendega üldse nõuski pole ja - mul on hirmus.
Sest minu maailmas on inimesed ilusad ja head ja iga kord, kui keegid näo, nime ja isiksusega isikud (anonüümsed keegid kommentaariumites ei loe) teistmoodi käituvad, on mul hirmus.
Ehk siis: alustasin teoreetilise mõtisklusega, lõpetasin sügavalt isikliku tõdemusega.
Seekord sai sedasi.
4 kommentaari:
noooojah, õnneks on lugemisaega alati nii vähe, et see teeb valikute tegemise lihtsamaks.
Vaevlen just sama telliskivi ja sama autorit lugedes sama probleemi kyysis - ainult ehk veidike veelgi akuutsemalt, sest ma ei suutnud ka "Roosi ja lumekristalli" lõpuni lugeda, mis sulle samas vist meeldis :) Arvan, et mõlemale kysimusele võib vastata eitavalt - ei ole alati halb, kui autori kirjandusvälised vaated teosest läbi kumavad ja halbus ei ole konkreetses lugejas kinni. Võin tuua arvukalt näiteid kirjanikest, kelle vaated on mulle täiega vastukarva, kuid looming rokib sajaga: alustades kasvõi Dostojevskist ja lõpetades - kui elusatest kirjanikest kõnelda - Houellebecqi, Viivi Luige või, maidea, Neal Stephensoniga, kelle libertarianism mulle kohutavalt pinda käib, aga lugemata ei suuda jätta (mõtlen, et peaks "Cryptonomiconi" järjekordselt yle lugema). Ja vastupidiseid näiteid leiab ka: Kim Stanley Robinsoni viimases raamatus on kohati ikka väga halb, kui tema vaated tekstis väga alasti on, ehkki ta mulle meeldib ja ma yldisel ta seisukohti jagan...
Niisiis, Hargla on mu meelest lihtsalt kohati kehv kirjanik, kel oleks vaja julgemat toimetajat, kes talle sõrmega ribidesse torkaks, kui ta kirjanduslikust võtmest välja vajub ja lihtsalt jaurama hakkab. Nagu et ei pea nii puust ja punaseks kõike tegema, jäta ikka lugejale tõlgendamisruumi ka. Praegu on selline...maidea, proletkulti tase.
=)
Mulle meeldib su vaade asjale.
Mõtlesin ise ka, et hm, kas mulle meeldivad vaadetega, mis mulle ei sobi, raamatud, ja sain päris palju, aga kõik vanaaegsed - ja järeldasin, et ju ma annan neile vanaaegsetele andeks siis vist, et nad ei teadnud ja värki.
Houellebecqi just seepärast pole kätte võtnudki, et juba ette tean, et vaated, mida ta väljendab, on mulle vastikud. Samamoodi on Viivi Luigega - tegelt ma olen talt midagi lugenud, aga see ei olnud NII HEA, et pilti ette saades oleksin "aga ma tahan ju veel teda!" kahvlis. Mul oli: "Noh, pole vaja, ei ole minu inimene nagunii, krdi peenutseja."
"Roos ja lumekristall" mulle otse ei meeldinud, aga probleemid, mida ma seal nägin, ei olnud maailmavaatelised.
Aga jah. Seda, et kirjaniku vaated on tegelt üsna toredad, aga ta väljendab neid jubedalt, olen korduvalt ja korduvalt kogenud, ent oletanud - jah - et ta lihtsalt on sitt kirjanik siis, rumalavõitu inimene kah.
Aga Hargla, muide, on nii kõrge kirjanikuenesekindlusega, et julge toimetaja saadaks ta persse, laseks lahti, mustaks avalikkuse ees ja ei kuulaks ammugi =)
Lugesin nyyd arvustuse jaoks, mida parasjagu kirjutan, ka seda "Raudhammast" ja mõnes asjas mu hinnang Harglale veidi paranes: ma arvan, et see jutt on paremini kirjutatud kui "Roos ja lumekristall", kuid seda enam häirivad need idiootlikud märkused. Muidu olen veel paljugi nõus autorile andestama, mh epiloogi melodramaatilise "ma armastan teda nii väga, et pean ta maha jätma" - sellise jutuga inimene armastab pigem ikka iseennast... - aga mõni asi mõjub ikkagi tõesti kohatult. Nii et jään toimetamise osas oma arvamuse juurde :)
Postita kommentaar