Samas ei ole mul mingeid pretensioone, et see jutt antud kogumikku pandi. Raamat ise on muidu selgelt Pikkade Lugude äratrükkimisele pühendatud ja koostaja on ka järelsõnas öelnud, et Eesti ulme 21. sajandi algul läks pikkade jutustuse-mõttu lugude keskseks.
See jutt on lühike, ent tollesse lühikesesse lukku mahtusid ära nii sümpaatne loomtegelane, meeldivad inimtegelased, noor armastus, põnev maailm, aimdus, mismoodi võib selles maailmas inimkeha muteeruda, põnevus, kättemaks, iidtark, ent ometi soe vana erak ja kuigi polnud mitte ühtegi vastikut tegelast, oli kuri piisavalt selge, et teda tunnetada ja jälestada.
Elasin peategelannale kaasa loo algusest lõpuni ja mul ei ole isegi tunnet, et oleks tahtnud täpsemalt teada, mis siis edasi saab.
Täpselt paras pikkus mu jaoks.
Ainus küsimärk on voolava valguse kontseptsioon.
Üritasin, mis üritasin mõtet endasse haarata, ikka tuli ette vaid mingi mittepuudutatav helendav vedeliku moodi asi.
BAAS
BAASI lugedes vaatasin, muuseas, et 9 aasta eest jättis antud lugu mulle päris nadi mulje.
Võibolla olin kuidagi ... liiga noor ja ebaküps siis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar