Olla kahte tüüpi
inimesi – ühed, kes leiavad, et naerukajaka häälitsus kõlab nagu naer ja
teised, kelle jaoks täpselt seesama heli kostab nutu moodi. Eks siis triloogia
viimases osas enam-vähem selgu, kes mis masti inimene on…
Kapten Jaak saab sooritada veel viimased osavad imeteod, ehk osavad manöövrid
kapteniametis, rakendades ära nii tutvusi, kui enese juhtimise alla sattunud
inimestest parima välja meelitamist. Tegelikult oli see vist juba ka läbivalt
eelmistes osades, aga vanaisa (või onu, või isa?) õpetussõnad „Sina, Jaak,
sunni ennast nüüd kangesti rahulikuks“ tunduvad ühed väga kasulikud õpetussõnad
olevat nii fiktiivsele algajale kaptenile kui ka lugejale päriselus rakendamiseks.
Kuival maal
hakkavad vaikselt aimuma selle suuremat sorti jama tagamaad. Pikisilmi
oodatakse ka kapten Jaagu (ning olulist infot sisaldava filmilindi) naasmist,
mis omakorda jälle kolhoosirahvast imestama paneb, et on alles tähtis sell see Jaak
– saab laevaga igasugu jamadest naginal läbi ja siis veel käivad kõiksugu
kõrged ametimehed tema saabumise järele pärimas..
Aga eks kolhoosnikel ole muidugi üldiselt vähe aega Jaagu üle pead murda, sest
igasugu jamasid ja sekeldusi, nagu kõrgete ministeeriumiprouade-preilide sõprusvisiit
ja sellega kaasnevad täiendavad kumud uutest tuultest ja salapärastest
enesetappudest. Loomulikult kestab jätkuvalt ka kolhoosiesimehe ebastabiilne
seisund ning mitte pole selge, kuhu asjad niiviisi välja jõuavad.
Kaukaasia muskel, kes tegelikult juba eelmises osas enesest märku andis, on
nüüd asunud endast ja oma soovidest agaramalt märku andma – nõnda saab näha ka põnevust
ja tagaajamist Loksatagustes Pärispea metsades, kus Volgad möirgavad, Nivad
undavad ja Žigulid kimavad. Noh, kas just mitmuses, aga… Ka Kalamehe mõrsja osas
läheneb selgus ja major Loogan tõmbab vaikselt otsi kokku võttes viimaks ka
viimase hädavariandi kontaktnumbril ühendust ja nõnda saab lugejagi jälle mõne
tegelase kohta üht-teist uut teada.
Kapten Jaak, aga veab õnneka ja nutika kangelaskuju rolli lõpuni välja ning kes
teab, võib-olla ükskord juhtub ka rannakirjanduses ime ning erinevalt „Näkimadalate“
Getterist ja tolle naabripoisist või „Avamere“ Illust ja Ralarist juhtub nõnda,
et ükskord saavad ka naabripoiss ja naabriplika õnnelikult kokku. Ent sellest
muidugi enam ei räägita.
Nagu eelmisteski osades on ka siin raamatu vahel illustreerivaid fotosid päris
kalalaevadelt ja tuleb tunnistada, et neid on ju päris huvitav vaadata. Kogu
suur KGB operatsioon ja salakaubitsemiseafäär jääb muidugi mõnevõrra
skemaatiliseks, aga ega see muidugi põhiteema ju polnudki, põhiline on ikka
kalapüük ja kolhoosielu, ning kui tahta optimistlikumalt vaadata, siis las peategelane
olla ikkagi rohkem too Jaak ja kõik muu on lihtsalt see elu nagu see õnneka
inimese ümber ikka tasakaalu mõttes lainetama peab.
Tsitaadi
unustasin ainult enne tagastamist välja kirjutada ja ELLUs seda ka
millegipärast pole. Noh, jäägu siis see kangesti rahulikuks sundimise soovitus…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar