Selles suhtes ootamatu luulekogu, et pea terve raamat (välja arvatud viimane tsükkel “Tõsta mind üles”) on üsna puhtalt kireluule ja sobiks lugemiseks igale hingele, kel armumise või armastusega mingid värsked kogemused või vajakajäämised. Sest iha ja kirge ja valu on siin ikka küllaga - ja mingis mõttes see mitte nii kirglik lõputsükkel annab raamatule nö ventiili, millega liigset vere vemmeldamist maandada. Kuigi, ega siis toon lihtsamaks lähe, nii mõnedki lapsepõlvepildid on ikka päris muserdavad (kas sellest tuleneb alge hilisemalt kireluule, ei oska spekuleerida).
Raamat on peaaegu hästi kujundatud, tõsiseks tõrvatilgaks on šriftide vähe ... ma ei tea, mööda kasutus, selle võinuks ikka lummavalt või stiilsemalt lahendada. Aga need fotod ja need tekstitagused õrnad vinjetid, ohjaa, väga vinge töö.
Eks kui nii palju kirge on lehtedele valatud, siis … on häid kujundeid ja on luuletusi, mis lõpuni õieti ei kanna - või noh, kas millegi erilise ootamine ongi nii õigustatud, ehk meie kõigi tundevalud taandu viimaks ühesugusteks emotsioonideks või nii. Autor suurt ei jutusta (välja arvatud see viimane tsükkel), ta laob emotsioone kuni lõputõdemuseni - ja tõepoolest, kas siis peaks alati puänti või midagi eriliselt löövat ootama? Tegelikult, vast mitte.
See armastus on põlev mets
keset mustvalget maailma
ja meil on lahkumiseks
liiga soe selle keskel
(lk 16)
Vajun ja vajun
taevas mu
kätele langeb
kui kaugele seekord
kumbki meist julgeb
lasta end
eemale kanda
sihitul voolul
tundmatuis vetes
vajun ja vajun
aeglaselt
aeglaselt
hajun
januselt
valusalt
piinavalt
vaikselt
kuni sind
näha ei ole
(lk 49)
Mõtted sinust mu peas
end lahti riietavad
alasti mu ette reastuvad
igal hilisõhtul
igal tasasemal hetkel
kui väsin end
lõputult vältimast
kui sind ei ole
siis ma ei oska
enam kirjutada
ei ridu
ei elu
see on me mäng
igavene lahkühtimine
(lk 58)
Ja nii me oleme
sina ühel pool
ja mina teisel
oodates mil
vaikne ookean
omandab kõnevõime
(lk 82)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar