Hardalt jaapanipärane õuduslugu kodusõjaaegsest samurai-Jaapanist, kus väike sõjasalk satub vallutataval maa-alal mahajäetud linna, mida poolitab jõgi ning silda selle üle oleks taktikaliselt väga hea enda valduses hoida. Aga linn on elanikest tühi, ja juba mõnda aega. Leitakse koletute näohaavadega munk, kes palub samuraidel sealt lahkuda - kui neile elu kallis on (nagu hiljem selgub, on tegelikult veel mõjuvam põhjus, miks pole sinna möllama vaja mingeid kangelaslikke sõjamehi). Munk jutustab sõjasalga juhile sünge loo, miks see paik on deemonitest vallatud.
Kuid sõjameestele on loost olulisem selle silla valdamine, et neile järgnev armee saaks seda vallutusretkeks kasutada. Kuid juba kokkupõrge vaenlaste luuresalgaga silla hoidmisel osutub raskeks - ja oh jumal, peagi selgub, et munga hoiatused ja püüd neid linnast eemal hoida oli vägagi mõistlik palve … tuleb punase kimonoga kaunis neiu, kes pole kuidagigi sulnis tütreke.
Lugejad on mitmel pool kiitnud autori jaapanipärase maailma loomisoskust, ja tõepoolest, ühineks kiidukooriga, vana jaapani mekk jääb suhu küll (tähendab see, mis minu lugemiskogemuse põhjal võiks nii olla). Lugu on rohkem kaldu õuduse kui ajaloolise fantastika poole; paratamatult jääb tunne, et seda maailma võiks veel külastada - mis küll võiks peategelasega veel juhtuda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar