23 september, 2019

Jaagup Mahkra – Riisirahvas (Täheaeg 18, 2019)


Natuke paneb kukalt kratsima, et see tekst võitis jutuvõistlusel teise koha – minu meelest on Mahkra paremaid tekste kirjutanud (vähemalt need, mis on mulle eri paberväljaannetes kätte sattunud). Küllap mõjus eksootika külgetõmbavalt (huvitav, kuidas näiteks ulguhiinlane Ken Liu oleks sellise loo lahendanud – arvatavalt kaunis-traagilisemalt).

Teksti stiil meenutab mulle justkui sajanditagust õuduskirjutamist (Whitehead ja Benson, hiljuti ilmunud hirmujuttude kogumikke pole ma seni kätte võtnud) ning poole teksti peal üldse mõtlesin, et Mahkra on igasuguse hoo kaotanud. Aga siis tuleb üks ja teine gorejäledus ja noh, selline inimkehadega süüdimatu laamendamine on Mahkra tekstide puhul ikka ütlemata armsaste mõjunud.

Niisiis, inglastest abielupaar tuleb Hiinasse kolonialistlikku põllumajandust õppima, kohalik kuberner saadab nad kolkakülla, kus … toodetakse kahtlaselt palju riisi, aga seda mitte just silmaganähtavalt tarmukalt, nagu tõdevad inglastest takseerijad. Nagu selgub, on sealne maaomanike suguvõsa aretanud enda tarbeks õige omapärased orjad – millest aga välisilm ei tohi teada. Tulemuseks on mitmekäiguline veresaun.

Kui mälu ei peta, siis sellist koloniaalõuduse võtmes agraargore’i pole Mahkra vast kirjutanud. Kui see vanamoodse stiili järeleaimamine kõrvale jätta, siis … tegelased on õige puised, sellest siis mõningane pettumus.



Kommentaare ei ole: