Triloogia viimane osa, lahenduse saab siis Saevus Coraxi avalik saladus ja ta pääseb sellest igavesest pearahaküttide eest põgenemisest. Aga millise kibeda hinnaga … mis muudab tulemuse õige mõrudaks. Muidugi, selle autori puhul teadki oodata, et õnnelik lõpp kui selline on heal juhul kõverpeegli võtmes, aga et selle triloogia puhul on tulemuseks nii hingeliselt muserdunud peategelane, seda nagu polegi Parkeri puhul kogenud.
Peale eelmiste romaanide juhtumeid loodab Corax, et tema jaht on enamvähem lõppenud (või noh, ta väärtus on sedavõrd langenud). Ja üleüldse tahaks oma palgatööst kõrvale tõmbuda - kuna paistab, et selle maailma suurvõimud on tüürimas suure kokkupõrke suunas (mis võinuks teatavasti juba esimese romaani sündmuste tõttu juhtuda) - selline riikidevaheline laupkokkupõrge, mida juhtub ehk kord sajandis ja mille tulemusel mõndagi tuttavat kaob unustusse. Corax tahab sellest kõigest võimalikult kaugel olla: selleks tuleb küll vabaneda oma lahinguvälja koristusfirmast (pealegi nii suure sõja puhul pole neil niiehknaa teenistust oodata) -mis on muidugi keeruline, sest tema peale loodetakse ja ta on seal nö tasakaalustavaks jõuks.
Kuid siis võtab temaga ühendust … õde. Kes on üks neist, kes omal ajal koos kalli abikaasaga pani mehe (noh, täpsemalt küll Floriani nimelise venna) eest välja hiiglasliku pearaha. Aga õde läks võimumaiaks ja peale abikaasa tapmist pidi põgenema oma kuningriigist … ja nüüd on vaid Corax see, kes suudaks teda jahtijate eest ära peita. Muidugi on õe ja venna kohtumine õige pingeline ning õde oskab vennatapja elu raputada.
“She sighed. “Was it worth it?” she said. “Really? It seems to me that ever since you killed Scynthius, you haven’t really had a life. All you’ve done is run away and hide. Where’s the point in that? You haven’t had any benefit out of being alive; you’ve just existed, like a hunted animal. And think of all the people you’ve hurt along the way. People have died, Florian. And for what? Really, what’s the point?”
I allowed myself a few seconds before I answered. “It’s obvious, surely. I knew I had to keep going, because one day my sister the fairy princess would need me, to save her from the consequences of her actions.”” (lk 74)
Õe peitmise organiseerimisel ongi kokkupõrge ühe naist otsiva bandega, keda juhib teadagi vana tuttav Stauracia, kes ühineb Coraxiga - õe ja lahinguvälja koristusfirma õuduseks. Kuid tänu naisele õnnestubki vabaneda selle firma taagast … aga selle hinnaga, et Corax peab liituma ühe iidse varanduse otsimise ekspeditsiooniga: legendaarse keisri matmiskoht asuvat muidugi sellisel õudustärataval maal, mille laadsega pidi Corax ka eelmises romaanis kokku puutuma. Kuid see on veel hullem. Aga nüüd on tal kaasas Stauracia …
Ühesõnaga, ees ootab reetmisi inimeste poolt, kellelt seda ei ootaks. Eluohtlikud seiklused. Kohtumised inimestega lähemast ja kaugemast minevikust. Tunded, mis võtavad hinge seest. Ja muidugi sõda, mis rullub üle kontinendi.
Et need kolm romaani avaldati enamvähem kahe kuu jooksul, tekib muidugi kiusatus seda võrrelda autori teise niisuguse kiirtriloogiaga “Two of Swords” - milles kujutatud sõda on küll kordades hullem kui siin (peategelane mainib tollaseid sündmusi (lk 234 ja 263); üldse on too triloogia vast kõige enam grimdarki võtmes kirjutatud). Aga nagu olen juba mitmel puhul vihjanud, siis selle triloogia peategelase saatus on kuidagi eriliselt … kurvastav. Maailma saab küll uuesti üles ehitada, ja eks autoril ole teatavat (küünilist) idealismi, aga mida teha hingega, mis on tühjaks kraabitud või põletatud. Ja noh, selline triloogia lahendus on Parkeri puhul - minu senise kogemuse põhjal - vähe ebaharilik ja mõjub õige valusalt.
“That’s human being for you. We all know that sooner or later we’re going to die, but we carry on as though it’s only one of a number of possible outcomes. We scrabble about after happiness, comfort, love, the big score. Every day we look at the inevitable and do the geometry, with a view to escaping, or preventing the war. There comes a point where you either give up or start believing in something - God, or the greater good, or in my case the Great King. We know that what we’ve chosen to believe in is actually a big lie, but the alternative is giving up, which is no alternative at all.” (lk 268)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar