Järjekordne hea meelelahutus, seekord Corax tegeleb oma minevikuvarjudega - aga need on hoopis teistsugused kui eelmises romaanis. Nimelt selgub seekord, et kõigele lisaks on Corax olnud ka abielus - ja ta ämm on üks vägagi ohtlik revolutsionäär (mille eest ta õieti võitleb, ei tea õieti keegi).
Järjekordsel tööretkel avastatakse ühel hommikul, et lahingujärgse koristustöö kompanii pea kõik ülemused on kadunud. Peagi ilmuvad laagrisse saadikud, eesotsas Coraxi endise ämma Praeclaraga, ja see annab valida - nad peavad vallutama kahe nädala jooksul ühe sealse sookindluse või nende ohvitserid hukatakse. Coraxil ei jää muud üle kui et oma ligi 500 (mittesõjaväelise) mehega siirduda kindlust vallutama … ja kindlust omakorda kaitseb Stauracia, see imeline (ja mis kõik veel) ning ülimalt omakasupüüdlik neiu. Kellel, nagu selgub, on ülesanne seda kindlust iga hinna eest hoida, või muidu hukatakse … ta poeg. Ühesõnaga, midagi on seal kolkakindluses nii väärtuslikku, mida nii Coraxi kui Stauracia “palganud” rühmitused soovivad omandada.
Corax teeb oma tavapäraseid nurjatusi ning viimaks on ta taas ämmaga vastamisi - kes nüüd teatab, et ta tütar on elus … ja on ka tütretütar ehk siis Coraxi laps. Ja et need on peidetud Coraxi eest. Vahetuskauba eest saab mees teada kohanime - kui päevi hiljem õnnestub välja peilida selle asukoht, selgub, et see asub Hetsuani riigis. Riik, mis on teistest täiesti eraldatud - seal elavad taimetoitlased, kes osutuvad kannibalideks suhetes võõrastega. Kes üle piiri läheb, see ka ära süüakse. Hind, millega ämmal õnnestus tütar ja lapselaps sinna toimetada (ja arvatavalt siis ellu jätta), äratab Coraxis päris õuduse.
Kõigist töökaaslaste (ja Stauracia) vastuväidetest hoolimata peab mees pääsema oma naise ja tütre juurde. Ja et tegu on triloogia teise raamatuga, siis sinna ta ka läheb … ja ees ootavad uued üllatused.
Ühesõnaga, tegelikult selle romaani tegevus on suuresti tagasi viidav esimese romaani avapaugule ehk juhtumile, kus Coraxi kompanii laopaigana kasutatava saare kloostri raamatukogu rüüstati ja miks Praeclara sealset saaki niivõrd ihaldab (Saloninus!). Eks nagu oodata oli, jätkus see Stauraciaga pilkude mäng, mis oleks justkui kjparkerlikus mõistes romantiline, aga kumbki ei taha üle piiri astuda. Seekord pole küll niipalju suurriikide poliitikat - no Corax küll aitab kaasa ühe kuningavõimu kindlustamisele. Ja eks siin ole korraks ka Coraxi pearaha küsimus, aga see laheneb üsna kiirelt ja veriselt (pealegi, eelmise romaani sündmuste tõttu vähenes teadagi pearaha summa üsna drastiliselt; küllap kolmandas raamatus saab see kõik ühel või teisel moel lahenduse). Korraks viidatakse ka eelmise triloogia ajale, mis olevat toimunud oma tuhat aastat tagasi (lk 55). Niisiis, üsna staatiline Saloninuse pärandi maailm, kus ajalugu mäletatakse nii nagu see … kujuneb erinevate sündmuste mõjul.
Tegemist pole fantaasiakirjanduse suunaloojaga, küll aga igati kena meelelahutus ja hea sissevaade inimhinge närususse. Sest noh, ikkagi K. J. Parker.
“Years ago, before I left home, I had a tutor who made me read books. One of them was called Types of Political Theory, or something like that. Basically it was a rehash of Saloninus’s Republic, but cleverly rewritten so as to be extremely boring. It went through all the various ways of governing a country - monarchy, oligarchy, democracy - and proved (not a difficult job) that all of them are useless and counterproductive, before coming to the conclusion that the only way that stood any chance of working was to have a king or dictator with unfettered authority but under the constant supervision of a panel of economic and constitutional experts with the power to order the palace guard to cut his throat at a moment’s notice. I didn’t deliberately set out to structure my own organisation along these lines, but that’s more or less how it’s worked out in practice. Basically, I can command my men to do whatever I want, provided they don’t mind.” (lk 36-37)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar