Täiesti üllatuslik värk – sulaselge kodumaine vestern. Hakkasin just mõtlema, et ega mul ei tule küll pähe, et veel mõni eestlane oleks võtnud kätte kauboidest ja indiaanlastes kirjutada, vähemalt mitte sellises autentses võtmes. Ikka „Winnetou“ ja „Nahksuka jutud“ ja „Sinine lind“ ja nii edasi, kuigi, kui nüüd mõtlema hakata, siis päris sellises stiilis šerifite, lindpriide ja püstolikangelaste vahelist pingestamist ja kõmmutamist ei tule kohe ka tõlkekirjandusest meelde – assotsiatsioonid tekkisid selles osas pigem filmimaailmaga ning midagi selles metsavaikuses ja puutumatu värskeltsadanud lumega lagendiku ületamises loos „Veri lumel“, meenutas kohati hoopis Jack Londonit. Vesterni žanri kohta ütleb Vikipeedia muidu, et alates Kalifornia kullapalavikust kuni suure metsiku lääne hoogasustamise korras vallutamise perioodi lõpuni 1890. Klondike’i kullapalavik jälle leidis aset umbes kohe peale seda 1890ndatel, aga ole seal ju kah ikka selline vallutamise (sedapuhku siis tuleb rohkem pista kohalike karmide loodusoludega, mitte et taamal ka indiaanlasi ei figureeriks) ja varandusejahi vaimsus, kus oma isiklike annetega (kuri)kuulsust või siis vähemalt lugupidamistki saavutada ning ohtralt igasuguseid rohkem või vähem müstifitseeritud legende liikvel ongi (no kasvõi too kullajärv, mille otsa Smoke Bellew korra hädavaevu ellu jäädes koperdab ja mis olla neetud. Ja no tegelt muidugi üldse, ega siin raamatus ka lood ainult selles "vesterniajastus" püsi.
Aga, mitte Jack Londonist ei tahtnud ma rääkida, mitte, et alati natuke ka seda ei võiks, ent „Leedid ja logardid“ siiski on üks täiesti eraldi teema. Et siis kodumaine pesueht vestern, mis oma pelga olemasoluga võib ju kerget skepsist tekitada, aga osutus tegelikult täiesti positiivseks üllatuseks. Alustagem kasvõi eessõnast – kohe on tunda, et pole lihtsalt suvakas kabuuri kõrval näpu võdistamine vaid vestern täie teadlikkusega, kummardus ühele jupile ’meerikamaa ajaloost ning sellest võrsunud žanrile. Sain kohe jupike targemaks – muidugi pool olen nüüdseks juba unustanud (vt eelnev Vikipeedia tuulamine), aga no siiski. Loo jutustamise poole pealt aga nautisin kõiki neid osavalt kokku pandud pingekerimisi, kus rida täiesti erinevaid tegelasi – osa loo telgsündmuste läbi omavahel seotud (nt põgenev kurikael ja jälitav šerif vms), osa teistel viisidel seotud, osad veel juhuslikumalt platsis, aga kõik nad satuvad ühel hetkel ühte kohta ja isegi kui rangelt võttes piisaks sellest kui paar kolm tegelast kenasti nurga taha astuvad ning arved ära klaarivad, siis OLUKORD tingib jälle selle, et iga viimane kui üks on valmis tukki haarama ning selle, kes kelle lõpuks maha kõmmutab ja kes lõpuks püsti jäävad, määrab rida olukorrast tingitud asjaolusid. Etnoh, võivad ju tagaaetav ja tagaajaja kuhugi saluuni sisse astuda, aga lõpuks kõnnib näiteks hoopis täiesti juhuslikult korraks hobust puhkama jäänud kullakaevur ainsa ellujääjana ära loojangusse kapata ilma, et ta ühtegi kohalviibijat kunagi varem näinudki oleks või nende peale mingit erilist isiklikku vimma kandnuks. See eelnev oli siis nüüd muidugi väljamõeldud ja liigpikk näide lihtsalt.
Igal juhul on sellised hästi toimivad dünaamikad tegelaste vahel on igatahes märkimist väärt. No ja parem on ka, et nad siin lugudes hästi välja tulevad, sest selle peale need lood ju üles ehitatud ongi. Ikkagi vestern. Kuigi, avalugu „Windigo flat“ on selline üleloomuliku legendi tüüpi vestern, ehk et võiks vabalt ka etnoõuduse sildi all kusagil ulmeajakirjas ilmuda, põhipoint on seal siis see, et esiteks ei maksa kergekäeliselt suhtuda indiaanlaste legendidesse, eriti kui need puudutavad koledaid üleloomulikke olendeid ja teiseks, et ega need koledad üleloomulikud asjad ei idane ega mädane, mõni mahajäetud küla on seda ikka väga asja pärast.
Veel on pühendatud kaks lugu, mis on omavahel järjed, Põhja ja Lõuna vahelisele kodusõjale (mille olemuse osas saab asjassepühendamatu (loe: mina) eessõnas kohe üksjagu targemaks ja eks lisaks osavale tegelaste reastamisele kokku toomisele, olukorra pingestamisele ning pauku tegevate luuavarte osas selguse toomisele ole ju ikka ka teatavaid elumõttelikumaid tõdemusi, näiteks loo „Deadwood“ (kohe meenub samanimeline telesari, eksole) ühe põhitegelase unenägu ja tõdemus, et uute aegade saabumiseks on nendesugune vana maailma reeglite järgi elav rüsipuit vaja enne eest ära koristada või siis „AR kuttide võimalus“, kus unistused millegi parema järele võivad ajada hulludele tegudele, kuid samas eelistaks lõpliku ebaõnnestumise asemel siiski võimalust loota, et äkki ikka kõik läks või läheb veel hästi.
Ah-jaa, kõige lõpuks ei saa muidugi jätta mainimata, et algselt olla need lood üldsegi vesternilembese harrastusteatri algupäraste lavatükkidena kirjutatud, aga raamatuna kokkupandu pole siiski lihtsalt etenduse ümberjutustus vaid nende lugude veel eraldi proosavormis loodud versioonid. Üks asi tuleb siiski teatritükkide pärandist kaasa (noh, küllap ehk ka midagi ülesehitusest, ma arvan jne) – nimelt teatav nimede kordumine. Näiteks on Marta üheks läbivaks tegelaseks, kuigi ta alati just tegelasena päris sama tegelane pole, ja korduvaid oli vist mõni veel. Oletan, et see sõltub sellest, kuidas teatri tegemise käigus keegi eelistab rollidele läheneda, võimalik, et Marta ongi päriselt ka Marta ja ta lihtsalt eelistab parajasti mängitavast tükist hoolimata, et tema tegelane ongi alati nimelt Marta või vähemalt nii ma seda asja ette kujutasin. Igal juhul mulle meeldis selline väike lisanüanss või veidrus, et noh neljanda, või siis viienda seina värk, et kui arvestada üleminekut teatritükist kirjandusse vms. Küllap aitas see tugevdada ka kogu raamatust õhkuvat mängulusti, vähemalt mulle jäi mulje, et algselt lavastustena kavandatud lood on juba oma ülesehituselt kuidagi ette või ikka veel laetud tõelise mängurõõmuga – mille muu pärast üks seltskond siis ikka iga suvi vesterne mängida võtab kui ikka seepärast, et see neile lihtsalt niipalju head meelt teeb! Ja no see tunne tuligi läbi, ma arvan.
Lisaboonusena veel, et esimesest loost on raamatu lõpus tagatipuks ka koomiksiversioon, mis ühendab autori joonistusi lavastuste fotodega ja mis on iseenesest tore lisandus, aga eraldiseisvalt köitva vormini jõudmine tahaks vast tööd siiski. Ja üldse on nii kaanel kui raamatus ohtralt illustratsioone, ikka autori omad, ja nendele viskaks küll pöidla või paar püsti. Kuigi, üldkujunduse ja ka fondi poolest oli esimene mulje millegipärast selline kergelt tarbeköitelik, midagi selles formaadis või milleski, ei oskagi täpselt öelda. Kuid ega ma otseselt ei nurise. Selline pehmekaaneline ja praktiline formaat mulle üldjuhul meeldib. Kõvakaanelisi trükke on liiga palju meil siin minu meelest, kuigi ma saan aru, et see on kuidagi turuloogikast tingitud paratamatus.
Linnamees kissitas silmi, püüdes lagendiku serva ümbitsevat madalat metsa pilguga läbi kobada. Kuid lumi oli männioksad madalale vajutanud, osavõtmatu, tukkuv metsariba hoidis kadedalt enda teada, mida ta oma vammuse all varjas.
Perse, mõtles Linnamees. Abišerifid soojendavad käsi linnas raudahju kohal ja lakuvad kohvi. Kui raudahju all kogu aeg tuli ei lõhise, läheb sees peagi külmaks. Üle lagendiku on vaati kergem veeretada. Võserikus jännates rassi ennast segaseks.
Linnamees tõmbas oma vana revolvri, vinnastas selle ja kontrollis, et kasutatud tong pole kuke külge jäänud ega mehhanismi vahele pudenenud. Seejärel veeretas ta trumli õigesse kohta ja pani revolvri tagasi holstrisse. Ta tegi seda niisama – keset lagendikku pole revolvriga niikuinii midagi peale hakata. Kui keegi peaks mändide varjus varitsema, ei lendaks revolvrikuul ealeski sinna välja. Siis asus ta teele üle sileda, puutumatu lume.
See oli kuiv ja tuhkjas, ei jäänud jalgade külge ega takistanud eriti käimist. Linnamees peatus keset lagendikku ja vaatas tagasi. Ta jäi oma jäljereaga rahule – see oli sirge ja ühtlane. Tagasi tulles on see laiem ja keskelt madalam, kui ta vaati enda ees veeretab. Linnamees nuuskas enda kõrvale lumme ja pöördus. Ära seisa liiga kaua keset lagendikku, meenus talle üks neist paljudest mõttetutest mägedemeeste targutustest, mida Tex ühtepuhku leierdas. Eespool oli lagendik valge ja sile ning jälgedest poolitamata. Paarisaja meetri kaugusel, teisel pool valge linaga kaetud siledust, nägi Linnamees tuhkja lume ja valkjassinise suitsu pilve ühelt männioksalt üles ehmatavat. Siis ei näinud ta enam midagi.
- Kas see oli Linnamees või? Küsis Bill umbusklikult.
- Kuradi vali revolvri jaoks, kahtles Tex.
(„Veri lumel“, lk 61-62)
