30 aprill, 2024

Michael Swanwick - Slow Life (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Visioon uurimisreisist Titanil ja seal uue eluvormi avastamisest - midagi, mis suudab elada (või on suutnud eluks moodustuda) sealses jääaluses ookeanis. Ja noh, mis see siis õieti olla võiks. Igal juhul, eluvormil kui sellisel on veel suurem šokk avastatuks osutumisest kui Titani uurijatel selle leidmisel - neil ju oligi eesmärk avastada uusi teadmisi, samas kui eluvorm sai vägagi suure üllatuse osaliseks kogu oma eksistentsi ja selle piiride asjus.


Teiselt poolt on see lugu ühest neiust, kes jääb sinna Titanile lõksu, kohe nii hullusti, et teda päästa justkui ei õnnestukski. Ja ei teised astronaudid ega maapealsed taha hästi mõista, et temaga võiks kommunikeeruda Titanil asuv mõistusega olend - pealegi läbi unede.


Omal moel päris huvitavalt lahendatud katastroofi- ja kohtamislugu. Ja no see, kuidas astronaudid peavad suhtlema avalikkusega - igaüks võib neile sõnumi saata, sina tee hea nägu ja vasta tasakaalukalt. Aga jah, Titan ja selle avastamine, millal  ja kas see üldse juhtuda võiks.



29 aprill, 2024

Katrin Johanson - Püha Frederik (Looming 4, 2024)

 

Ulmepärane jutt väikelinna joodikust, kelle puhul avaldus korraga omapärane võime - naised, kes temaga koos jõid, muutusid kaunimaks. Ja no mitte selle joodiku silmades (kes tegelikult naiste seltsis juua ei tahtnudki), vaid kohe päris reaalselt.


Alguses said siis kaunimaks mõned kohalikud alkoholilembesed naised, seejärel siinsed iluasjatundjad, seejärel aga hakkas Tallinnast tulema erinevaid … tegijaid. Mees pidi jooma valitud kliendi seltsis (ka naine ei saanud joomata jätta, lisaks muidugi tuli taluda mehe purjus kärkimist); mitte et see teda kuidagi õnnelikumaks oleks teinud, alkohooliku värk ikkagi. Ja eks pühaks saamine eeldab …


Tekst on ühtaegu eestilik (kõik need nimed) ja samas ka võõras (see väikelinn oleks kui prantsuse naturalismi vaimus loodud). Samas muidugi ei peagi niisugune tekst taotlema realistlikku tõepära, siin on eelkõige oluline teatav mängusituatsioon. Igatahes see ütlus “ilusaks joomine” saab siin jutus õige värskema tähenduse.


26 aprill, 2024

Jim Butcher - Kooljarütm (2023)

 

Mingil moel tundub, et siin romaanis on liiga palju - liiga palju madinat, liiga suured panused, Dresden on füüsiliselt liiga katki, kogu kuri on elust suurem. Kõik see mõjub kuidagi … lämmatavalt. Tekib küsimus, et kuhu üldse edasi - edaspidi hakkaks Dresden võitlema Godzilla ja maaväliste tsivilisatsioonidega? Noh, eks samas võivad järgmiste romaanide tegevusi toita küll võluri uus amet ja uued “liitlased”.


Lugu siis sellest, et Dresden peab Murphy au päästmiseks muretsema ühe vana raamatu, et see siis vahetada Murphyt diskrediteerivate fotode vastu. Ainult et … samaaegselt jahivad seda raamatut veel kolm võimsat nekromanti - seal teoses on üles kirjutatud loits, kuidas kohale kutsuda iidne metsik haldjakuningas, mille tagajärjel saaksid siis kõiksugu vägevaid surnuid taaselustada ja seejärel siis ahmida endasse sedavõrd palju väge, et tõusta enamvähem jumala staatusse. Kolm nekromanti püüavad üksteist üle trumbata ja selle käigus kasutada Dresdenit kasuliku idioodina. Igati vigasele detektiivile käib see kõik selgelt üle pea - aga maailm tuleb päästa, olgu lõpuks selleks kasutatavad vahendid ja hind misiganes.


Nojah, eks see situatsioon on tuttav Dresdeni varasematest osadest, aga seekord see läks enda jaoks kuidagi üle võlli (või siis teiste samaaegselt loetud raamatute ja juttude kõrval mõjus see liialt üle pingutatuna?). Ei saa muidugi öelda, et kogu raamat on vaid tuim action - Murphy äraolekul tutvub võlur muuhulgas ühe äärmiselt sensuaalse naisega, saab endale uue sõbra, jätkab tutvumist päritolu saladustega. Ja eks pinget võtab maha ka ta hiiglaslik koer Hiir. Ühesõnaga, kokkuvõttes sai see raamat loetud, eks oli põnev ka (kuidas siis seekord nii võimatust situatsioonist välja tullakse?), aga kuidagi … liiga palju.



ulmekirjanduse baas





25 aprill, 2024

Michael Swanwick - Urdumheim (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Midagi loomismüüdi maigulist, mille tulemuseks on siis Paabeli torni ehitamine.


Ehk siis jumalad toovad kuskilt välja Esimesed Inimesed, kellele õpetatakse erinevaid asju. Ja eks Esimesed Inimesed sellest lähtuvad õpivad ka omapäi, muuhulgas sedagi, et kõiges ei pea jumalate poole pöörduma. Aga juhtub nii, et siis hakkavad Esimesi Inimesi külastama kummalised olendid, kes … söövad nende sõnu ja mõistust. Sõnade kadumisega toimub omamoodi loomastumine.


Kui viimaks sellest teatakse jumalatele, ütlevad need, et olendid tahavad Esimesi Inimesi tagasi viia algusesse, Urdumheimi. Nende vastu tuleb end kaitsta ja jumalate juhatusel hakati ehitama kindlustusi. Ja tõepoolest, need olendid tulid ja hävitasid enda järel ja ründasid kindlustusi ning haarasid endaga kaasa Esimesi Inimesi. Jumalad pidid välja mõtlema üha uusi nõkse, kuid viimaks oldi ikkagi viimasel kaitseliinil, Ararati mäel.


Loo jutustajaks on üks Esimestest Inimestest, mees, kes kaotab kõigepealt oma armastatu, siis keele ja mõistuse ning kes viimaks langeb olendite kätte vangi. Seal aga viimaks valitakse ta välja jumalatapjaks. See plaan … kukub välja vähe teisiti.


Et siis vähe omapärane loomismüüt, või noh, Paabeli torni eellugu. Eelkõige on tekst huvitav oma vaatenurga poolest, eriti see, kuidas peategelane kaotab endas teatud sõnad ja osaliselt mõistuse. Ja muidugi see algolekust tulnud olendite fantastilisus. Nimede poolest meenutaks see tekst justkui mõnd sumerite müüti, aga tundub, et Swanwick on lähenenud ainesele vabamalt.



24 aprill, 2024

Eeva Park - Mäe hüpoteetiline kasvamine (Looming 4, 2024)

 

Lugu algab kui suveleitsaku kirjeldus nõukogude aja Tallinna vanalinnas, saab lõpuks üllatava pöörde, kui Eesti kuningas jõuab tagasi kodumaale. Tänu … ungarlastele.


Aga jah, see legendaarne Pegasuse kohvik, juulikuine leitsak ja suviselt tühi vanalinn. Eks kiusatus oleks seda lugu paigutada kuhugi 1960.-1970. aastate oludesse, mainimist leitav filmi tegemine võiks ju olla “Viimse reliikvia” (1969) massistseenidest. Ei tea, see oleks muidugi lihtne lähenemine. Ja see kohanimi Käkimäe, kas sellelgi oleks miskit sümboolsemat tähendust.


23 aprill, 2024

Michael Swanwick - Dirty Little War (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Mõneti arusaamatu lugu, aga samas hästi kirjutatud.


Lugu on esitatud kahes liinis - ühes peavad keskealised paarid pidu, koos kõigi oma abielude ja naabruskonna intriigidega; teises on noored mehed sõjas (nagu hiljem selgus, tekst ilmuski Vietnami sõja ainelises ulmeantoloogias), kus nad saavad ründeoperatsiooni käigus kõvasti tappa. Samal ajal need keskealised paarid lõbutsevad ja klatšivad ja pühivad tillukesi surnuid sõdureid prügikasti. Kuni võõrustajatele tuuakse telegramm, kus teatatakse nende poja hukkumisest.


Et siis kui nii võtta, siis mingi kujund võiks justkui vormuda - milline hind on heaolul, milline tühine mutrike ollakse suures masinavärgis. Või on autor mõelnud midagi muud? Igal juhul, ühelt on siin kenasti esitatud väikekodanlik heaolu, teiselt poolt siis sõjaolukorra jubedus.



22 aprill, 2024

Urmas Vadi - Viimane võimalus (Looming 4, 2024)

 

Humoorikas lugu kahest vanast tuttavast, kelle elutee on peale nooruspõlve üsna erinevalt jooksnud - üks on tavaline väikekodanlane, teine siis maailma peal õnne otsiv seikleja. Aga vahel nad ikka kohtuvad ja mingi mõte sel justkui oleks.


Nagu nüüd, kui loo jutustaja ukse taha on korraga ilmunud see seikleja, kes kurdab vaimseid probleeme ja kutsub minajutustaja jalutama. Aga sel jalutuskäigul on siiski oma siht - seikleja võttis ta kaasa selleks, et koos osta tablette, mis peaks tekitama õnnetunde. Sest see on viimane võimalus midagi elult tunda saada, miski pole senini mõjunud ja ta irdub ikka rohkem inimestest. Minajutustajale tundub see üsna napaka või koguni ohtliku katsena, aga … mis teha. Tablett käes, aga …


Loo lõpp läheb juba üsna Sergei Kozlovi “Magusas porgandimetsas” laadi tundlemiseks, mis peaks olema eesti täiskasvanute proosa kohta ikka päris haruldane nähe. Aga kui Vadi tahab, siis Vadi võib.


19 aprill, 2024

Nii Ayikwei Parkes - Sinise linnu saladus (2024)

 

Igati huvitav lisandus eesti tõlkekirjanduse varamusse; niisama huvitav on tõlkija Heili Sepa pikk järelsõna ghana kirjandusest, autori loomest ning selle romaani tõlkimisest. Sest noh, siin on mitmeid väljakutseid on mitmeid: kuidas näiteks vahendada romaanis markeeritud eri keeli (nii on näiteks tõlkele lisatud veel sõnastik - mida lugemise algul mitmel puhul kasutasin, aga siis tundus liialt lugemist katkestav see edasi-tagasi lappamine ning edaspidi lootsin võõraid mõisteid kohates neid aimata), on see üldse ghana või briti kirjandus. Igal juhul, tõlkijalt küll päris vägev töö.


Lugu ise on pooleldi müstiline - ühes metsakülas peatunud autost väljunud naine (kes on ministri armuke) tormab ühte hütti ja avastab seal mingid … orgaanilised jäänused. Kohale saabunud politseinikud ei mõista ka suuremat ning sellest juhtumist ametikõrgendust lootev politseijuht leiab aasta eest Ghanasse naasnud noore mehe Kayo, kes on Inglismaal õppinud kriminalistikaekspert, aga pole võetud siin erialasele tööle.


Viimaks toimetatakse Kayo sündmuskohale (et ta teeks politseijuhule “CSI ettekande”!) ning need lagunevad orgaanilised jäänused tekitavad temaski suurt segadust. Kohaliku jahimehe ja nõiaga suheldes hakkab avanema omamoodi lugu, mis võiks olla nende jäänuste tekkimise põhjuseks. Ent oli see nii? Ja mida kanda ette sellele politseijuhile?


Lugemiseks on mitu viisi - ühelt poolt muidugi loo kriminaalne külg. Või siis hoopiski Ghana nö tänapäevane olukord, kuidas võim toimib ja milline on ühiskond rohujuure tasandil. Või siis tasand, kus saab jälgida hoopis elu maagilisemat külge (väga pingutades võiks mõelda koguni maagilisele realismile või koguni piiripealsele ulmele; aga see minu meelest ei kanna) ja miks mitte ka ökoloogilist olukorda (oh, see vajalik leopardinahk). Või siis hoopis nautida autori ja tõlkija keelekasutust, liikumisi eri registrite vahel. Ühesõnaga, iseenesest üsna lühike romaan on lugemiselamuste poolest igati lopsakas. 


Ja nagu tõlkija mitmel puhul sedastab, on seda raamatut keeruline üheselt lahterdada. Ja mis on ghana ja aafrika kirjandus ning mida ootavad sellest lääne kirjastajad ja lugejad; kas just eksootika ootamine on just kõige õigem. Ühesõnaga, postkolonialismi umbsus nii romaanis, reaalses elus kui kultuurilistes ootustes.


“Jahimees tõusis ja võttis oma kausist viimase lihatüki. “Hmm. Mis siin siis veel öelda? Selline see lugu ongi. Nagu kõik lood, räägib see unustamisest, sest kui me ei unustaks, siis me ei eksiks ja lugusid polekski.”” (lk 125)


18 aprill, 2024

Merca - Tank (Looming 4, 2024)

 

Mõneti naturalistlik ja ka sürreaalne näidend suhtekolmnurgast, kus naise juurde kolib mees, aga koos äsja leitud tankiga T-34, mis jääb õuele seisma. Kui tank kõrvale jätta, siis kooselu algus on igati füüsiliselt rahuldav. Kuni muidugi argipäev koos tankiga sisse sõidab. Mees küll rahuldab naist (ja tanki) ja teeb kodu ilusamaks, aga … muu elu? Ja see tank (hellitusnimega Mäidu) tundub ahistavat naist. Midagi peab muutuma, tank vanametalli või … Mees läheb Soome haltuurat tegema.


Eks lühinäidend on selline plahvatavate piltide rida, koguaeg käib üks möll klassikalise rokkmuusika saatel, ja noh, finaal … setu veri lööb valla. Kas see on just näidend, mida tahaks lavalt vaadata, aga arvatavasti on sellise näidendi olemasolu vajalik.


17 aprill, 2024

Lilli Luuk - Värdjas (Looming 4, 2024)

 

Meie proosa tõusev täht on taas vaadelnud üht katkist suhtemustrit, seekord mehe vaatepunktist.


Tegemist siis sisekõnega, kus mees kirjeldab oma tundeid peale seda, kui naine on teda … löönud. Kõlaks nagu koduvägivald, aga kui mees ajas üha tagasi läheb, siis avaldub õige masendav suhtedünaamika - kümme aastat abielu, laps, elu maakohas, naine töötas varem kohalikus külakoolis poole kohaga õpetajana, peale kooli sulgemist ainult kodune ja mehe kontrolli all (telefoni ei saa küll ära võtta, küll aga näiteks piirata andmeside kasutust; rääkimata sellest, kellega suhelda võib). Las naine teeb koduseid toimetusi, parem ongi. 


Nojah, ma nüüd ei oska kosta, kas üldse või kuivõrd on selline suhtemudel tänapäeval õieti äärmuslik. Täielik mehepoolne kontroll, mille loomulik tulem on vaimne vägivald. Lisaks siis suhe lapsega ehk pojast samasuguse mehe kasvatamine (nii nagu naise rikkus ära tema perekond). Eks kõhklusi tekitab sedavõrd mustvalge tekst, aga samas … maailm ongi värdjaid täis.




16 aprill, 2024

Michael Swanwick - A Small Room in Koboldtown (The Dog Said Bow-Wow, 2007)

 

Lühike kerge noir laadis lugu igasugu müütiliste olendite fantaasiamaailmast (mis on küll selline 1920. aastate Ameerika maiguline), kus ühe maffiabossi jooksupoiss satub lahendama mõrvalugu, millega on seotud selle maffiabossi olendirassi esindaja. Noh, omade eest tuleb hoolitseda, ükskõik kui vääritud nad ka ei oleks.


Nimelt siis otsustab politsei süüdistada seda tühikargajat oma partneri (kes on küll teisest rassist) mõrvas. Kõik viitab selgelt sellele, arvavad politseiuurijad. Aga maffiabossi jooksupoiss tabab, et midagi pole just õige ja ta teeb ühe kiire uurimise asja lahendamiseks. Tõepoolest, juhtus hoopis midagi muud.


Nagu öeldud, selline meelelahutuslik fantaasiamaailma krimilugu, paistab, et autoril oli eelkõige lõbus seda kirjutada. Kõik need siin esindatud liigid on minu jaoks enamvähem tundmatud, vaid “ogre” tuletab muidugi meelde Shreki. Aga noh, eks kergelt lõbus see tekst on.



14 aprill, 2024

Vahur Lauri “Leedid ja logardid”, Juku-Kalle Raid (2023)

Täiesti üllatuslik värk – sulaselge kodumaine vestern. Hakkasin just mõtlema, et ega mul ei tule küll pähe, et veel mõni eestlane oleks võtnud kätte kauboidest ja indiaanlastes kirjutada, vähemalt mitte sellises autentses võtmes. Ikka „Winnetou“ ja „Nahksuka jutud“ ja „Sinine lind“ ja nii edasi, kuigi, kui nüüd mõtlema hakata, siis päris sellises stiilis šerifite, lindpriide ja püstolikangelaste vahelist pingestamist ja kõmmutamist ei tule kohe ka tõlkekirjandusest meelde – assotsiatsioonid tekkisid selles osas pigem filmimaailmaga ning midagi selles metsavaikuses ja puutumatu värskeltsadanud lumega lagendiku ületamises loos „Veri lumel“, meenutas kohati hoopis Jack Londonit. Vesterni žanri kohta ütleb Vikipeedia muidu, et alates Kalifornia kullapalavikust kuni suure metsiku lääne hoogasustamise korras vallutamise perioodi lõpuni 1890. Klondike’i kullapalavik jälle leidis aset umbes kohe peale seda 1890ndatel, aga ole seal ju kah ikka selline vallutamise (sedapuhku siis tuleb rohkem pista kohalike karmide loodusoludega, mitte et taamal ka indiaanlasi ei figureeriks) ja varandusejahi vaimsus, kus oma isiklike annetega (kuri)kuulsust või siis vähemalt lugupidamistki saavutada ning ohtralt igasuguseid rohkem või vähem müstifitseeritud legende liikvel ongi (no kasvõi too kullajärv, mille otsa Smoke Bellew korra hädavaevu ellu jäädes koperdab ja mis olla neetud. Ja no tegelt muidugi üldse, ega siin raamatus ka lood ainult selles "vesterniajastus" püsi.

Aga, mitte Jack Londonist ei tahtnud ma rääkida, mitte, et alati natuke ka seda ei võiks, ent „Leedid ja logardid“ siiski on üks täiesti eraldi teema. Et siis kodumaine pesueht vestern, mis oma pelga olemasoluga võib ju kerget skepsist tekitada, aga osutus tegelikult täiesti positiivseks üllatuseks. Alustagem kasvõi eessõnast – kohe on tunda, et pole lihtsalt suvakas kabuuri kõrval näpu võdistamine vaid vestern täie teadlikkusega, kummardus ühele jupile ’meerikamaa ajaloost ning sellest võrsunud žanrile. Sain kohe jupike targemaks – muidugi pool olen nüüdseks juba unustanud (vt eelnev Vikipeedia tuulamine), aga no siiski. Loo jutustamise poole pealt aga nautisin kõiki neid osavalt kokku pandud pingekerimisi, kus rida täiesti erinevaid tegelasi – osa loo telgsündmuste läbi omavahel seotud (nt põgenev kurikael ja jälitav šerif vms), osa teistel viisidel seotud, osad veel juhuslikumalt platsis, aga kõik nad satuvad ühel hetkel ühte kohta ja isegi kui rangelt võttes piisaks sellest kui paar kolm tegelast kenasti nurga taha astuvad ning arved ära klaarivad, siis OLUKORD tingib jälle selle, et iga viimane kui üks on valmis tukki haarama ning selle, kes kelle lõpuks maha kõmmutab ja kes lõpuks püsti jäävad, määrab rida olukorrast tingitud asjaolusid. Etnoh, võivad ju tagaaetav ja tagaajaja kuhugi saluuni sisse astuda, aga lõpuks kõnnib näiteks hoopis täiesti juhuslikult korraks hobust puhkama jäänud kullakaevur ainsa ellujääjana ära loojangusse kapata ilma, et ta ühtegi kohalviibijat kunagi varem näinudki oleks või nende peale mingit erilist isiklikku vimma kandnuks. See eelnev oli siis nüüd muidugi väljamõeldud ja liigpikk näide lihtsalt.

Igal juhul on sellised hästi toimivad dünaamikad tegelaste vahel on igatahes märkimist väärt. No ja parem on ka, et nad siin lugudes hästi välja tulevad, sest selle peale need lood ju üles ehitatud ongi. Ikkagi vestern. Kuigi, avalugu „Windigo flat“ on selline üleloomuliku legendi tüüpi vestern, ehk et võiks vabalt ka etnoõuduse sildi all kusagil ulmeajakirjas ilmuda, põhipoint on seal siis see, et esiteks ei maksa kergekäeliselt suhtuda indiaanlaste legendidesse, eriti kui need puudutavad koledaid üleloomulikke olendeid ja teiseks, et ega need koledad üleloomulikud asjad ei idane ega mädane, mõni mahajäetud küla on seda ikka väga asja pärast.

Veel on pühendatud kaks lugu, mis on omavahel järjed, Põhja ja Lõuna vahelisele kodusõjale (mille olemuse osas saab asjassepühendamatu (loe: mina) eessõnas kohe üksjagu targemaks ja eks lisaks osavale tegelaste reastamisele kokku toomisele, olukorra pingestamisele ning pauku tegevate luuavarte osas selguse toomisele ole ju ikka ka teatavaid elumõttelikumaid tõdemusi, näiteks loo „Deadwood“ (kohe meenub samanimeline telesari, eksole) ühe põhitegelase unenägu ja tõdemus, et uute aegade saabumiseks on nendesugune vana maailma reeglite järgi elav rüsipuit vaja enne eest ära koristada või siis „AR kuttide võimalus“, kus unistused millegi parema järele võivad ajada hulludele tegudele, kuid samas eelistaks lõpliku ebaõnnestumise asemel siiski võimalust loota, et äkki ikka kõik läks või läheb veel hästi.

Ah-jaa, kõige lõpuks ei saa muidugi jätta mainimata, et algselt olla need lood üldsegi vesternilembese harrastusteatri algupäraste lavatükkidena kirjutatud, aga raamatuna kokkupandu pole siiski lihtsalt etenduse ümberjutustus vaid nende lugude veel eraldi proosavormis loodud versioonid. Üks asi tuleb siiski teatritükkide pärandist kaasa (noh, küllap ehk ka midagi ülesehitusest, ma arvan jne) – nimelt teatav nimede kordumine. Näiteks on Marta üheks läbivaks tegelaseks, kuigi ta alati just tegelasena päris sama tegelane pole, ja korduvaid oli vist mõni veel. Oletan, et see sõltub sellest, kuidas teatri tegemise käigus keegi eelistab rollidele läheneda, võimalik, et Marta ongi päriselt ka Marta ja ta lihtsalt eelistab parajasti mängitavast tükist hoolimata, et tema tegelane ongi alati nimelt Marta või vähemalt nii ma seda asja ette kujutasin. Igal juhul mulle meeldis selline väike lisanüanss või veidrus, et noh neljanda, või siis viienda seina värk, et kui arvestada üleminekut teatritükist kirjandusse vms. Küllap aitas see tugevdada ka kogu raamatust õhkuvat mängulusti, vähemalt mulle jäi mulje, et algselt lavastustena kavandatud lood on juba oma ülesehituselt kuidagi ette või ikka veel laetud tõelise mängurõõmuga – mille muu pärast üks seltskond siis ikka iga suvi vesterne mängida võtab kui ikka seepärast, et see neile lihtsalt niipalju head meelt teeb! Ja no see tunne tuligi läbi, ma arvan.

Lisaboonusena veel, et esimesest loost on raamatu lõpus tagatipuks ka koomiksiversioon, mis ühendab autori joonistusi lavastuste fotodega ja mis on iseenesest tore lisandus, aga eraldiseisvalt köitva vormini jõudmine tahaks vast tööd siiski. Ja üldse on nii kaanel kui raamatus ohtralt illustratsioone, ikka autori omad, ja nendele viskaks küll pöidla või paar püsti. Kuigi, üldkujunduse ja ka fondi poolest oli esimene mulje millegipärast selline kergelt tarbeköitelik, midagi selles formaadis või milleski, ei oskagi täpselt öelda. Kuid ega ma otseselt ei nurise. Selline pehmekaaneline ja praktiline formaat mulle üldjuhul meeldib. Kõvakaanelisi trükke on liiga palju meil siin minu meelest, kuigi ma saan aru, et see on kuidagi turuloogikast tingitud paratamatus.


Linnamees kissitas silmi, püüdes lagendiku serva ümbitsevat madalat metsa pilguga läbi kobada. Kuid lumi oli männioksad madalale vajutanud, osavõtmatu, tukkuv metsariba hoidis kadedalt enda teada, mida ta oma vammuse all varjas.
Perse, mõtles Linnamees. Abišerifid soojendavad käsi linnas raudahju kohal ja lakuvad kohvi. Kui raudahju all kogu aeg tuli ei lõhise, läheb sees peagi külmaks. Üle lagendiku on vaati kergem veeretada. Võserikus jännates rassi ennast segaseks.
Linnamees tõmbas oma vana revolvri, vinnastas selle ja kontrollis, et kasutatud tong pole kuke külge jäänud ega mehhanismi vahele pudenenud. Seejärel veeretas ta trumli õigesse kohta ja pani revolvri tagasi holstrisse. Ta tegi seda niisama – keset lagendikku pole revolvriga niikuinii midagi peale hakata. Kui keegi peaks mändide varjus varitsema, ei lendaks revolvrikuul ealeski sinna välja. Siis asus ta teele üle sileda, puutumatu lume.
See oli kuiv ja tuhkjas, ei jäänud jalgade külge ega takistanud eriti käimist. Linnamees peatus keset lagendikku ja vaatas tagasi. Ta jäi oma jäljereaga rahule – see oli sirge ja ühtlane. Tagasi tulles on see laiem ja keskelt madalam, kui ta vaati enda ees veeretab. Linnamees nuuskas enda kõrvale lumme ja pöördus. Ära seisa liiga kaua keset lagendikku, meenus talle üks neist paljudest mõttetutest mägedemeeste targutustest, mida Tex ühtepuhku leierdas. Eespool oli lagendik valge ja sile ning jälgedest poolitamata. Paarisaja meetri kaugusel, teisel pool valge linaga kaetud siledust, nägi Linnamees tuhkja lume ja valkjassinise suitsu pilve ühelt männioksalt üles ehmatavat. Siis ei näinud ta enam midagi.

- Kas see oli Linnamees või? Küsis Bill umbusklikult.
- Kuradi vali revolvri jaoks, kahtles Tex.

(„Veri lumel“, lk 61-62)

 

12 aprill, 2024

Tiisikuse pildiraamat (1934)

 

Tervist tuleb hoida, lapsed on meie suurim vara.


Ära möödu must lähedalt.



Ei, lihtsalt ei.




Ihupesu vahetada lastel nädalas kaks korda, teistel korra



Need kanad!



11 aprill, 2024

Tanith Lee - Felidis (Under My Hat, 2012)

 

Üsna kaval ja muinasjutulik lugu, kergelt zoofiilse maiguga.


Oma kogukonnast väljaheidetud noormees rändab linna poole, et sealt tööd leida. Jõuab aga ühte külasse, kus olevat … kassi välimusega neiu nõiaks. Noh, muidugi, peab ta sellist ilmaimet nägema ja tõepoolest, kui ta viimaks end nõia juurest leiab, ümbritseb teda hulk kasse ja üks eriskummalise välimusega neiu - selline karvasevõitu ja veidrate roheliste silmadega. Noormees … ei suuda lahkuda, ta aitab teha igasuguseid kodutöid ja vahel ikka arutleb, et kas ta on tõesti sellisest naisest sisse võetud - neiu omakorda annab selgelt mõista, et ta pole kuidagi huvitatud romantilistest suhetest ühegi inimesega.


Ja siis on seal üks kass, keda neiu väga austavalt kohtleb ja kes omakorda vaatab noormeest sellise ülbe pilguga. Aegajalt käivad neiu juures abivajajad ning siis ei tohi ükski teine inimene majja siseneda. Jällegi, noormehe armukadedus aina kasvab. Sügisest sai talv ja siis kevad ning viimaks lubab noormees lahkuda linna … aga kui vaid saaks veel teada, mida see nõid nendega haigetega õieti teeb!


Nojah, nagu öeldud, mõneti ebatraditsiooniline lugu ja eks kassiaustajad leiavad siit oma. Hakka või Tanith Lee tekste rohkem lugema.


10 aprill, 2024

Swabir Silavi - Colour Me Grey (The Apex Book of World Science Fiction 4, 2015)

 

Postapokalüptiline lugu maailmast, kus kõik on hall. Sest hall on kord ja värvid on kaos, mis segab töötamist. Liiga palju värve, liiga palju aega kulub, et neid vaadata.


Loo peategelane on noor poiss, kes on kuulnud jutte ajast, mil oli värve. Vanaema rääkis neid, ja isa … tema käitub kahtlaselt, ei tundu austavat reegleid. Poiss teatab kuhu vaja, ja isa viiakse minema. Tänutäheks kutsutakse ta õhtusöögile nende valitseja torni - sealt on tal võimalik näha üle hallide müüride, milline kaos nende taga valitseb. Ja poiss hakkab kahtlema, kas hall on ikka kõige parem.


Selline Keenia autori sünge ja vähe sümbolistlik lugu postapokalüptilisest Uus-Aafrikast. Draamat küllaga, aga kuidagi … nojah, postapokalüptiline pole just minu teetass.


09 aprill, 2024

Michael Swanwick - Cloud (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Tekst, mille väljapaistvusele või erilisusele ma küll pihta ei saanud. Saan aru, et tunnustatud vanameister võib lubada endale kõiksugu vabadusi, sest noh, ilmuda võib ju ikka.


Niisiis, lugu alternatiivsest Ameerikast, mille kohal on üks hiiglaslik Pilv, ja see on püsinud seal aastakümneid ning selle olemusest pole senini selgust. Aga kuidas see Pilve mõju õieti loos avaldub, ei oska kahjuks öelda.


Sest õieti on lugu ühest edukast advokaadist, kes sõidab New Yorki tutvuma pruudi kröösustest suguvõsaga. Ja noh, nagu oli oodata, pilvelõhkuja lukskorterisse kogunenud seltskond on ekstsentriline. Aga kõige sügavama mulje avaldab üks vana überedukas hõimlane, kes satub advokaadiga peo käigus mitmel korral vestlema ja lõpuks end pilvelõhkuja rõdult alla viskab. Või midagi. Sest noh, mis siis õieti juhtus. 


Ühelt poolt igati klassikalise maiguga lugu. Teiselt poolt see tunne, et mida ma siit  ei oska välja lugeda, mis konteksti see asetub. Mis on see Pilv ja selle kohalmõju? Ei oska pihta saada.



05 aprill, 2024

Hannah Kaner - Sunbringer (2024)

 

Algul ei saa vedama, pärast pidama … triloogia teine osa on nagu ikka sellistel puhkudel: natuke lootust ja palju ebaõnnestumisi ehk siis sõnnikut tulevikuks. Kui “Godkiller” oli nelja tegelase tõeline quest ehk siis rännak Blenradenisse oma küsimustele lahenduse leidmiseks, siis see osa on palju staatilisem - vaid surnuks peetav Kissen seikleb erinevates maanurkades … ja avastab, et Middreni kuningriiki ähvardab hoopis hullem oht kui kuningas Arreni transformatsioon jumalikkuse suunas.


Aga teised kolm tegelast - Elogast, Inara, Skediceth - on Middreni nö vaimses pealinnas Lesscias, mis ei taha kuidagi ühineda Arreni üha hullemaks muutumise ja jumalate hävitamisega (tõsi küll, nüüd siis hoopis algamas Arreni jumalaks saamine). Kolmik on kindel Kisseni hukkumises, kui see kukkus kahevõitluses jumal Hsethiga Blenradenis merre (seda küll siis merejumala rüppe, kellel on Kisseniga oma suhe); Elogast peab nüüd oma kohuseks astuda vastu oma endise armsama, tema reetnud kuningas Arreni vastu. Selleks on vaja ühendada Lesscia mässulised ja sealse valitseja vägi ühise juhtimise alla … enne kui Arreni sõjavägi saabub linna lõplikult üle võtma. Elogastil õnnestubki võita mõlema poole usaldus ning valmistada linna kuninga tõrjumiseks (tema ülesandeks oleks küll Arreni tapmine ja seeläbi arvatav hukkumine).


Aga siis on Inara, kes avastab tasapisi, et ta päritolu pole vaid ülikusoost, ning tal on võime suhelda jumalatega ja neid oma tahtega mõjutada. Ning tema ühendus Skedicethiga, eks sellel paistab olevat nüüd oma põhjendus. Elogast tahab säästa neidu sellest mässust, aga Inara mässib end ikka sisse, kui hakkab koos Kisseni sõbra selja taga uurima linna arhiivi varjatud riiuleid - ja see äratab üles herilasepesa.


Ent jah, Kissen on siis ainuke, kes teeb suure retke Taliciasse ja tagasi ning näeb asju, mida ei tohi näha, kohtab inimesi, keda ei soovi kohata … või kes pidanuks surnud olema. Jumalatapja peab suhtlema jumalatega ning nende sõnum on enam kui hoiatav (ja segadust tekitav). Middren on ohus.


Kui romaani esimeses pooles lakutakse haavu, siis teine pool kisub tempo vägagi üles ja pakub erinevaid üllatusi. Ja nagu ikka, triloogia teine osa peab süvendama lootusetust (no kui triloogia ikka piirdub lubatud kolme raamatuga, teame neid … menuraamatuid). Kui ma nüüd ei eksi, siis esmakordselt saab Arreni vaatenurgaga peatükke lugeda - seda küll romaani esimeses pooles.


Igati mõnus lugemine, pole küll sünkmorn või hopepunk, justkui klassikaline fantaasia, aga igati katkiste tegelastega.


04 aprill, 2024

Josef Nesvadba - Lumeinimese jälil (Einsteini aju, 1964)

 

Pea jutustuse mõõtu lugu ühest tšehhi õpetajast, kes äia sudimisel satub kokku ekstsentrilise inglise lordiga, kes tahab minna midagi otsima õpetaja kodukandi koobastesse. Kuid koobastel on halb kuulsus, mille tõttu lord räägib õpetaja veenmiseks oma loo.


Nimelt on lord omamoodi seikleja, kes ühel retkel Himaalajasse (kus sõbra mahitusel otsitakse näidet polüandriast) kaotas oma naise … lumeinimestele. Lord oli seetõttu pettunud ja puha, aga viimaks hakkas ta ikkagi naist uuesti otsima - sest ta kuulis justkui naise häält. Ning ühel hetkel otsustas ta nüüd suunduda uurima neid Tšehhi koopaid. Õpetaja ei soovi siiski ka tasu eest ühineda, aga noh, elu teeb omad korrektiivid.


Kogumiku tekstidest kõige vähem ulmelisem, pigem justkui juba esoteerilise kirjanduse kanti. Eks jutt jookseb ja eks selline ekstsentrilise inglise aadliseltskonna ja tšehhi maaõpetaja tüüpi on esitatud päris kenasti, aga noh, sellisele ebausutavale lumeinimese teemale ei satu just vaimukat lõpplahendust.




03 aprill, 2024

Michael Libling - At the Old Wooden Synagogue on Janower Street (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2020)

 

Ameerika väikelinnas toidukohta pidavale juudi perele tulevad ühel hommikul ootamatud külalised: pereisa kakskümmend aastat tagasi sõjas kadunuks jäänud vanemad ja õde. Isa arvas, et omal ajal nad hukkusid, aga ei … keset põlengut olevat avanenud mingisugune uks ja selle taga olnud mets ja nüüd on kadunud lähedased Ameerikas.


Milline rõõm! Poeg räägib omakorda, kuidas ta sellest põletamisest pääses … ja siis avaneb uks ja neid ümbritsevad sünagoogi põlevad seinad.


Et jah, loo finaalini jäi arusaamatuks sellise teksti valimine antoloogiasse - mitte et ma oleks miski uhhuunats vms. Aga selline lõpukujund on õudustäratavalt võimas ja valus: eluga pääsenu, kellele jõudis holokaust järele; mis võiks olla sellise eluga pääsemise hinnaks, eksole.



02 aprill, 2024

Josef Nesvadba - Idioot Xeenemuendest (Einsteini aju, 1964)

 

Teise maailmasõja aegsesse Saksamaale paigutuv lugu insenerist ja ta perest. Insener töötab salajases tehases, kodus kasvab üks vaimselt tasakaalutu poeg, keda vanemad ikka püüavad harida. Aga 15-aastasel noormehel on vaid annet numbrite meelde jätmiseks, muud ta ei mõista. Elu linnakeses on suhteliselt rahulik, senini pole liitlased seda pommitamise vääriliseks pidanud.


Kuniks korraga plahvatab pomm ühe õpetaja majas; tema asemel palgatakse nüüd poisi koduõpetajaks üks vanamees, kes satub küll parajalt meeleheitesse selle poisiga koosveedetud aja pärast, aga et inseneri pere pakub süüa, siis … süüa ju tuleb. Poisil on omaette töötuba, kus ta üksi midagi askeldab, ning peale järjekordset plahvatust tekib õpetajal õige tugev kahtlus - ja hirm oma elunatukese pärast. Aga tema õnneks saadetakse vanamees laagrisse ning plahvatama hakkab nii mõndagi.


Üsna lühike lugu, aga päris meeldejäävad tegelased, kes enamasti käituvad üsna sõgedalt (nojah, tegu on ju tollaste sakslastega). Tekstis on kergelt R. A. Lafferty hõngu, aga siiski nii pööraseks ei lähe, sõgedus jääbki võidutsema.