Päris mõnuga loetav debüütromaan - kas nüüd just päris grimdarki voolusängis nagu teised Harper Voyageri autorid (Anna Stephens, Anna Smith Spark või R. F. Kuang), aga pole kindlasti ka mingi lihtne fantasy quest. Igal juhul, veidi või rohkem juustusest kaanepildist tasub mööda vaadata.
Raamatu põhiosa toimub Middreni nimelises kuningriigis, kus mõned aastad tagasi toimus suurem kokkupõrge inimeste ja jumalate vahel - mille tulemuseks siis see, et jumalate poolt hävitatud kuningapere viimane ellujäänud võsu Arren püüab nüüd kõiki siinseid jumalaid hävitada (nt naaberriigis Talicias on üldse ainujumala võim).
Aga tema idealism põrkub kokku inimeste sooviga (või harjumusega) uskuda seda, mida tahetakse (noh, traditsiooniliselt) - ehk suuremaid või väiksemaid jumalaid. Nii siis salaja ikka tuuakse ohvriande veel elusolevatele jumalustele; neid omakorda jahivad tasu eest nö jumalatapjad (ametinimetuseks “veiga”) - nagu selle romaani üks peategelasi Kissen (kes küll on pärit sealt naaberriigist Taliciast - sellest on juttu raamatu proloogis). Veiga pole rahva poolt just eriliselt armastatud isik.
Peale üht järjekordset jumala hävitamist (kellelt kuuleb Kissen veidrat needust või ennustust) pöördub kõrtsis Kisseni poole noor tüdruk, kel on … omapärane mure. Inaral on nimelt külge “aheldunud” üks mineviku kaotanud jumalus Skedi (“god of white lies”), ning nad ei saa üksteisest kaugemal olla kui paarkümmend meetrit (Skedi on selline nunnu looma välimusega - justkui hirvesarvedega jänes, kelle väikseim olek on nii hiiresuurune; ohuolukorras võib ta vähe suuremaks muutuda). Kisseni reaktsioon oleks muidugi see jumal maha lüüa, aga arvata on, et sellega sureks ka noor ülikuneiu (kes lisaks päritolule jätab avaldamata, et ta oskab lugeda inimese nö aurat - seda siis arvatavasti tänu Skedile). Siiski on Kissen valmis seda kodunt põgenenud tüdruku tagasi ema (tähtis ülik!) rüppe toimetama, aga sinna pärale jõudes … avaneb traagiline ja vapustav vaatepilt - hävitatud on kogu Craieri loss kõigi sealsete inimestega. Aga kelle poolt?
Ja siis on vabatahtlikus pagenduses pagarina töötav endine rüütel Elogast, kes oli praeguse kuningas Arreni lähim sõber, nõuandja ja ihukaitsja (või enamatki), kuid kes peale jumalatega sõja tapatalge lahkus teenistusest - olles küll kuninga truu sõber inkognito edasi. Kui siis kuningas taas salaja ta poole pöördub, selgub, et nende ühine saladus kuninga pääsemise kohta sealt sõjast hakkab “lõppema”, mille tagajärjel on kuningas suremas - kui just Elogast tema päästmiseks mõne elusoleva vägeva jumalaga kaubale saaks. Elogast peab nüüd kuu aja jooksul jõudma riigi teises otsas asuvasse Blenradeni linna, kus toimuski jumalate ja inimeste mõõduvõtmine, mille tagajärjeks suuremas jaos hävinud linna keelutsooniks kuulutamine - mida aga külastavad salaja palverändurid (raha eest saab kõike!), kes püüavad varemetes veel elutsevaid jumalaid austada (aga teatavasti jumalale annetamine hoiabki neid õigupoolest elus). Või õigemini küll teeneid paluda.
Ka Kissen otsustab, et peab viima Inara ja Skedi sinna Blenradenisse, ehk on võimalus seal katkestada tüdruku ja jumaluse side. Kuidagi õnnestub neil kõigil end munsterdada ühte järjekordsesse palverändurite gruppi, mis hakkab suunduma sinna linna.
Ja selline on raamatu esimene kolmandik või nii. Edaspidi rännaku käigus võideldakse deemonite ja iseendi ja omavahel ning lõpuks jõutakse tõeliste jumalate mängumaale, mille käigus avanevad hoopis suuremas mõõtkavas saladused (tegemist on esimese raamatuga, eksole) - seda nii kuningriigi, jumalate kui tegelaste endi asjus.
Kui järele mõelda, siis ikka päris mõnus lugemine. Tempokas, dramaatiline ja seda vähem kui 300 lk. Siin pole just palju kaasamõtlemist, küll aga kuhjaga kaasaelamist, seega päris hea eskapism. Eks grimdarkile lähedasem ole need katkise hingega peategelased - kõigil neljal on erinevaid traumasid, millega tuleb hakkama saada (kas siis enda või teiste nimel). Ja no täiskasvanud tegelased … nad vast mõlemad biseksuaalsed. Üldse see soorollide teema on siin kuidagi … no õieti sellest veel sotti ei saa, aga mingi matriarhaadi hõng siin on, igatahes emad on kõvad tegijad.
Ja noh, need jumalad. Iidsed või metsikud jumalad, ning kõik need kohapõhised või siis pisiasjade jumalused, ratsionaalsetest nõdrameelseteni. Näis, kuidas ellujäänud inimesed ja jumalad seda paljastatud intriigi edasi arendavad. Milline mõtlemine … peale jääb.
Võib vist küll rahumeeli kihla vedada, et järgmine osa (peaks ilmuma juba 2024. veebruaris) enam nii õhuke ei ole … Elogast ja Kissen on oma musta töö teinud, nüüd siis muuhulgas küsimus Inara päritolust … ja Skedi rollist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar