Natuke arusaamatuks jääb, kas tegu on õieti ilukirjandusega, igal juhul on siin tegu kiidulauluga tublidele õngitsejatele. Sest nad on alati olnud vahvad. Niisiis on tekstis mitmeid autori lapsepõlvemälestusi õngitsemisest, mõningaid tarkuseid, kuidas kalalkäiku korraldada, ning teksti on koguni lisatud ühe mehe mälestus sellest, kuidas ta vanaisaga kalal käis.
Niiet jah, on see siis ilukirjandus, memuaristika või koguni esseistika, võta nüüd kinni. Mõneti segane mulje sellest jäi, aga küllap on autoril juubel või midagi sellist.
Kui aga selle ajakirja kogu proosavalikule järele mõelda, võib vaid rõõmustada: 5 naisautorit (LuukLuuk, Merca, Park, Johanson) ja 1 meesautor (Vadi), peale Luuki ja Vadi on sellised autorid, kes muidu lugemislauale nagu ei satu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar