Humoorikas lugu kahest vanast tuttavast, kelle elutee on peale nooruspõlve üsna erinevalt jooksnud - üks on tavaline väikekodanlane, teine siis maailma peal õnne otsiv seikleja. Aga vahel nad ikka kohtuvad ja mingi mõte sel justkui oleks.
Nagu nüüd, kui loo jutustaja ukse taha on korraga ilmunud see seikleja, kes kurdab vaimseid probleeme ja kutsub minajutustaja jalutama. Aga sel jalutuskäigul on siiski oma siht - seikleja võttis ta kaasa selleks, et koos osta tablette, mis peaks tekitama õnnetunde. Sest see on viimane võimalus midagi elult tunda saada, miski pole senini mõjunud ja ta irdub ikka rohkem inimestest. Minajutustajale tundub see üsna napaka või koguni ohtliku katsena, aga … mis teha. Tablett käes, aga …
Loo lõpp läheb juba üsna Sergei Kozlovi “Magusas porgandimetsas” laadi tundlemiseks, mis peaks olema eesti täiskasvanute proosa kohta ikka päris haruldane nähe. Aga kui Vadi tahab, siis Vadi võib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar