Meie proosa tõusev täht on taas vaadelnud üht katkist suhtemustrit, seekord mehe vaatepunktist.
Tegemist siis sisekõnega, kus mees kirjeldab oma tundeid peale seda, kui naine on teda … löönud. Kõlaks nagu koduvägivald, aga kui mees ajas üha tagasi läheb, siis avaldub õige masendav suhtedünaamika - kümme aastat abielu, laps, elu maakohas, naine töötas varem kohalikus külakoolis poole kohaga õpetajana, peale kooli sulgemist ainult kodune ja mehe kontrolli all (telefoni ei saa küll ära võtta, küll aga näiteks piirata andmeside kasutust; rääkimata sellest, kellega suhelda võib). Las naine teeb koduseid toimetusi, parem ongi.
Nojah, ma nüüd ei oska kosta, kas üldse või kuivõrd on selline suhtemudel tänapäeval õieti äärmuslik. Täielik mehepoolne kontroll, mille loomulik tulem on vaimne vägivald. Lisaks siis suhe lapsega ehk pojast samasuguse mehe kasvatamine (nii nagu naise rikkus ära tema perekond). Eks kõhklusi tekitab sedavõrd mustvalge tekst, aga samas … maailm ongi värdjaid täis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar