Ulmepärane jutt väikelinna joodikust, kelle puhul avaldus korraga omapärane võime - naised, kes temaga koos jõid, muutusid kaunimaks. Ja no mitte selle joodiku silmades (kes tegelikult naiste seltsis juua ei tahtnudki), vaid kohe päris reaalselt.
Alguses said siis kaunimaks mõned kohalikud alkoholilembesed naised, seejärel siinsed iluasjatundjad, seejärel aga hakkas Tallinnast tulema erinevaid … tegijaid. Mees pidi jooma valitud kliendi seltsis (ka naine ei saanud joomata jätta, lisaks muidugi tuli taluda mehe purjus kärkimist); mitte et see teda kuidagi õnnelikumaks oleks teinud, alkohooliku värk ikkagi. Ja eks pühaks saamine eeldab …
Tekst on ühtaegu eestilik (kõik need nimed) ja samas ka võõras (see väikelinn oleks kui prantsuse naturalismi vaimus loodud). Samas muidugi ei peagi niisugune tekst taotlema realistlikku tõepära, siin on eelkõige oluline teatav mängusituatsioon. Igatahes see ütlus “ilusaks joomine” saab siin jutus õige värskema tähenduse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar