Paar analüüsivaba ja mittemidagiütlevat lauset. Huvitav kokkusattumus, hakkasin raamatut lugema samuti päev enne kevadist pööripäeva (lk 21). Jänku ja Ruthi vahekorraks kokkuleppimine ja üleskütmine võiks mõjuda päris hea soovitusvahendina seksist loobumiseks (kui vahel tehakse nö tsitaadikogumikke erootilistest romaanidest, siis keegi võiks koostada kogumiku tsölibaadile tõukavatest tekstikatketest?). Updike'i kehalisus mõjub võõrastavalt, liiga lihalikult või hoopis neurootiliselt. Kui aus olla, siis selle raamatu lugemine kiirelt ei edene, sõitsin üle 2 tunni rongiga ja selle ajaga sai loetud vaid 90 lk, ja hiljemgi muudkui imestasin, et intensiivsest lugemisest hoolimata vahetuvad leheküljenumbrid tasapisi. Hoiatuseks tuleb vist mainida seda, et lõpupoole on juttu närviajavalt detailirohkelt titandusest. Kui raamatust film teha (võibolla ongi tehtud), võiks see õnnestumise korral küll Oscarile kandideerida – ikka parajalt hull peredraama oma mõõnadega (ei hakka üldistama jms). Kui raamat algab kui road movie ja keskpaik selline pooleldi humoorikas noorte meeste hirmudega tegelemine, siis lõpp osutub eelneva taustal ootamatult ränkraskeks või suisa hingematvaks. Kunagi peaks üle lugema, polegi tühipaljas auhinnatud americana.trükimasin
ekspress
trakyllmaprokrastineerinj2lle
lugemislaud
kiiksu lugemisarhiiv
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar