Kuus kui nõukogudeaegne Kreutzwald, meisterdas sellise kunstmüüdi et hoia ja keela. Ati ilmus ootamatult üksi metsa (ei mingit mälestust vanematest või kogukonnast) ja pani elu keema (mitte just otseses mõttes). Maailm, kus kõik Atiga räägivad – nii puu, tuli, hunt kui kivi; päevad läbi käib üks loomisjutuvadin, rumal on see, kes Atit teenida ei taha (kõik vaatavad süüdistavalt hunt Kriimi). Kui Ati naist kohtab (kes tuleb ei tea kust ja läheb ei tea kuhu; ja mida nimi – Emme, Oidipus saab pika puuga), tekib põllumajandus ehk seiklusrikka elu lõpp, tagatipuks tuleb veel tibile soe maja ehitada. Nii see elu käib. Ati ja Emme saatel lippab aeg märkamatult aastatuhandetes, vaadates kui kiirelt nad tsivilisatsiooni loovad, võib neid küll kahtlustada Atlantise asutamises (kui nad ikka jõudsid lõpuks vanainimeste asjade tegemiseni).
Iseenesest pöörane raamat. Mäletan häguselt, et lapsepõlves see raamat ei meeldinud, ehk illustratsioonide pärast. Või oli lihtsalt endal häbi, et näe kus nupumees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar