Hoiatuslugu sellest, et arhitektuuri ei tohi armastada; inimese õige armuobjekt on ikka teine samaväärne inimene. Raamat sarjast “poisist kasvab noormees” ehk siis järjekordne lugulaul sellest, kuidas tiinekaiga möödub raskelt ja tähtsalt; kinnise ja äbariku nooruki juhtme kinnijooksmine ehk vaade sellest, kuidas kujunevad nö koolitulistajad (60 aastat tagasi). Oma roll ka Teisel maailmasõjal ja sellele järgnev okupeeritud Jaapani alandus. Ja eks oma osa ka selleski, kuidas noormeestele on naised kui mingid kaltsud – traditsioonidega ühiskonna värk.Jaapani tõlked on teadagi kõik nii salapärased ja pisut teistsuguse reaalsusega. Ajalooline ja budistlik taak on minusugusele maarahva õrna kultuurikihiga inimesele mõneti lämmatav – et kuidas küll kõik see käibel püsib ja interpreteeritav on (no tegemist võib vabalt olla nö kirjandusliku liialdusega). Mõneti ehk asotsiaalne tekst, tajude ja aistingute ja väärdunud tundevirvenduste raamat; maiuspala ehk Woolfi ja Plathi austajatele, võiks vaikselt ja kobavalt sedastada.
“Näis, et põrgu võib välja ilmuda nii päeval kui ööl, ükskõik kus ja ükskõik millal, just siis, kui sa sellest mõtled või seda soovid.” (lk 105)
Kelpmani maal paistab huvitav olevat, üleüldse on selle sarja kujundus senini igati maitsekas.
vint
orkaani südames on vaikus
industrial snowflake
tõnise lugemispäevik
2 kommentaari:
Päris arenguromaaniks ma "Kuldset Templit" küll ei nimetaks ja veidi lühinägelikuna tundub mulle püüe romaani peategelast või koguni Mishimat ennast tõelise templisüütajaga samastada. Samas on "Templis" olemas enamik PM romaani tunnusjooni ja selles suhtes oleks Grassi "Plekktrumm" Euroopa kirjandusest märksa lähem paralleel. Lugeja pidev epateerimine oli ilmselt mõlemale autorile väga oluline, olgu siis põhjendatult või mitte.
Kahtlemata on Mishima templipõletamise tagapõhja suhtes kodutöö ära teinud, aga see, et tema teose peategelane kannab teist nime kui ehtne põletaja, pole ilmselt juhus. Sama oletaks ajalooliste ja budistlike reaalide kohta – detailid on igas Jaapani romaanis täpselt paigas, nii et tõenäoliselt on tegemist vahendi, mitte omaette eesmärgiga.
Kuidagi ei tahaks nõus olla ka selle arhitektuuri armastamise väitega. Mizoguchi identifitseerib end esmakordselt just Uiko ja tema surma läbi (lk 10); lõpus selgub, et ka templi alge on tegelikult lihalikus "ihaluses" (lk 223).
Kui see on selge, otsustab "Templi" peategelane edasi elada, jällegi erinevalt tõelisest templipõletajast.
Kui "Templis" mingi moraal olemas on, kõlab see pigem Kashiwagi suust lk 190: "Üksnes kaemus on võimeline maailma muutma, jättes selle samas niisuguseks, nagu ta on."
tore, kommentaar on 7x sisukam kui minu kirjutatu, loodetavasti postituse lugejad pööravad sellele enam tähelepanu.
"arhitektuuriarmastust" võinuks ehk vähe iroonilisemalt tõlgendada, lause teine pool võiks kasvõi viidata sellele.
ajalooliste detailide puhul pigem väljendasingi omapoolset kimbatust, kuna mul puudub vastav teadmistekiht, ja sellest omakorda imetlus, et jaapanlastel on sedavõrd suurem kultuurikiht.
ühesõnaga, raske kirjutada igast raamatust, mis näppu satub.
Postita kommentaar