„Sinise kaardiväega” saad kaasa tasuta kleepsu. Kleepekal on kirjas järgnev informatsioon: „Eesti Kultuurkapitali Kirjanduse Sihtkapitali Aastaauhinna nominent 2013”. Mille eest siis? Esiteks ajendas lugema seesama salajane kleeps ning kuulujutud kõige targematelt. „Tead, see „Sinine kaardivägi”… sa loe seda.” Küsisin vastu, et misjaoks. „Seal on nii mõndagi… ma ei saa hetkel rohkem öelda. Kui loed, siis mõistad.” Kujunduselt väga kummaline ja õnnestunud, ei anna raamat sisu kohta palju infot. Tagakaanel on veel krüptiline luuletus, mida ma siiani pole läbi lugenud. Ei lugenud ma arvustusi, ei hakanud uurima ilmselgelt läti rahvusest kirjaniku tausta, hüppasin kohe sisse. Alustasin lugemist palavas bussis ja sellesarnases kuumarabanduses lugemine ka möödus. Teatavasti võib aju kuumenemine tekitada igat sorti groteskseid deliiriuminägemusi, mis häälestasid mu kenasti „Sinise kaardiväe” lainetele.
Osalt fantastika, jupiti psühhedeelne tripp ja paljuski bulgakovlik jant a là „Diabolaad”, kulgeb raamat edasi omasoodu. Tihti loen ja mõtlen, et ma ei saa toimuvast aru. See on hea, terve raamat on hea. Košmaarne narratiiv, rikkalik sõnavara ja väljendusviis: kõik kokku moodustavad eksootilise, aga tuttava järelmaitsega kokteili su käbinäärmes. Meeldiv on lugeda nii hästi kujundatud raamatut, hoida seda käes ja kulgeda autori tripil keset üliõpilasseltse, visioone ja sõjaolukorraga kaetud Läti linnade arhitektuuri. Kokteil koosneb natukene Bulgakovist, Harmsist ja „Loomingu raamatukogu” koltunud hõngust, lehtede vahel tõuseb ajas rändamise tolmu.
Minnes tehniliseks ja saades korraks kaineks (raamat tekitab meeldiva joobeseisundi), on teose autor saanud hakkama igati igasuguste auhindade väärilise teosega, mis ei taha mahtuda ei ühte ega teise žanri. Aga polegi vaja liigitada. Vaja on vaid lugeda, kulgeda. Autori sõnavara on nagu kommipood, sind juhitakse ühe leti juurest teise juurde ja muudkui degusteerid. Magusaküllus iiveldama ei aja, isegi palava päevaga. Kommi sees on väike kokteil ja nii see lugeja purju võib jäädagi. Teksti juures mõjub see värskendavalt, omapäraselt ja originaalselt. Reaalsuseihalejatele jääb „Sinine kaardivägi” kaugeks, aga mis sest. Vanaaegset puugraveeringut järgiaimav kaanekujundus toob lugeja alguses kuulsa Läti kirjaniku majamuuseumisse ja läbi selle ka Riia linna. Ajastut ma kindlaks määrata ei suutnudki. Vahel oli üheksakümnendatel, vahel eelmise sajandi keskel ja korraks isegi keskaja kanti. Riias sulandub kõik kokku üheks kokteiliks, tegelane liigub selles ringi ja lugeja ripub kaasas.
Paras panna ühte riiulisse koos araabia muinasjuttude ja vene klassikutega, ettepoole „Loomingu raamatukogu” valitud tekstidega. Õhuke kah, hea vahel uuesti läbi võtta. Seda raamatut võiks proovida kuumas ja külmas ilmas, kaines ja veel kainemas olekus. Ega selle „Sinise kaardiväe” kohta midagi kiitvamat öelda ei olegi, välja arvatud suurenev huvi Läti eluolu ja kultuuri vastu. Ja selle rämeda Kulka enesereklaami kleepsu võtsin juba poest väljudes maha, jube banaalne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar