Tõnu Trubetsky - “Hukkunud Alpinisti” hotelli müsteerium (2013)

Trubetsky on võtnud ette eesti ulmefännide pühateksti ja seda edasi arendanud endale soodsas suunas. Mis paneb padufännil kindlasti silmad tõrva sülgama ja juukseid hooti välja langema, aga noh, selline see elu on põhjapoolkeral. Töö tulemuseks on viiekümnendate laadis üsna naiivne retroulme, mida on siis tembitud Trubetsky mõttelaadiga.

Aga jah, lugu siis selline – tulnukad saavad akumulaatorit kasutades hotellist põgenema, kuid helikopteri abil püüavad gängsterid nad kinni, ning tulnukad tõmmatakse helikopterisse, mis kukub peagi järve. Ja siin lõpeb Strugatskite kopeerimine ja algab Trubetsky edasiarendus – järvepõhjas asub kosmoselaev, kus muuhulgas tegutsevad Trubetsky & co varasemast loomest tuttavad punk-karakterid Kaaren, Võlur, Potapov jt. Kena taaskohtumine.

Glebskyst ja teistest hotellikülastajatest moodustub omakorda ulmelembe sõpruskond, kuhu lisanduvad mitmed vähem või rohkem kummalised tegelinskid, kes siis üheskoos või eraldi kihutavad erinevate sõiduriistadega millegi salapärase eesmärgi nimel (tegevus tegevuse pärast? Tulemusest on olulisem protsess?) mööda Euroopat, Itaaliast Soomeni. Valitseb rahulikult elev anarhiameeleolu, mida vaid vahel segavad Tšempioni käsilased. Raamatu tegevustik on kergesti piiritletav – 28.02-4.04. 1979; võrreldes näiteks Strugatskite romaani epiloogiga, kus vaadatakse tagasi paarkümne aasta jooksul toimunud sündmustele peale hotelli intsidenti.

Miks see originaali epiloog on oluline meeles pidamiseks – sealt võtab Trubetsky vajalikke tegevuskilde ja tähelepanekuid, mida siis oma tekstis pisut teises kontekstis uuesti esitab, vahel nii tekitades absurdihuumorit või lihtsat janti. Ja mitte ainult epiloogist ei võeta täht-tähelisi tsitaate (hea küll, see on julge ja kontrollimata väide), niisamuti laenatakse Strugatskite romaanist kirjeldusi jms, mida siis Trubetsky mugandab oma tekstiloome tarbeks.

““Muide, kas te Luarviku purunenud energiajaama leidsite üles?” küsis Glebsky.
“Me ronisime mitu korda Pudelikaela kaljudele, püüdes avastada hävinud jõujaama jälgi,” jutustas Simon, “Leida ei õnnestunud aga midagi. Ühel mäkketõusul olevat mina kuuldatavasti hukkunud!?” Simon laiutas käsi ja tegi suured silmad.” (lk 79)

Trubetsky tegelased pole just hingestatud tegelased, nad on pigem kui esinejad, kel on mingi poos ja paatos, millega pöörduda maailma ja teineteise poole; nad on anarhiahõngulised auväärsed seiklejad, rockerite hingesugulased. Üsna ühtne tüüp. Iseenesest on Trubetsky & co vanade kangelaste teksti lisamine üsna tarbetu, nad jäävad raamatus päris marginaalseks, see on pigem autoripoolne poosetamine või ka võõraste sulgedega ehtimine. Kui originaal on üsna kammerlik lugu, siis Trubetsky teoses muudkui kihutatakse autode või kosmoselaevaga ringi, või mis veel pühadustteotavam – Glebsky saab näitsikutelt mitmel korral keppi. Ent raamat pole vaid jant Strugatski ja Trubetsky ainetel, lõpus on korraga pikk kirjeldus külaskäigust planeedile Orion ning tolle ideaalilähedasest ühiskonnast ja selle toimimisest (lk 165-194). Eks vahel tekib küsimus, kui tõsiselt autor selliseid mõtteid esitab.

““Cosentia, sa mainisid äsja ühiskonda. Kas sa saaksid mulle öelda, milline on täiuslik ühiskond?”
“Saan küll. Ideaalne ühiskond on vaba harmoonia või harmooniline vabadus. See on võimuvaba vabadest olendistest koosnev ühiskond, kus ei ole kohustuslikku ühiskondlikku organisatsiooni, ei ole riiki, ei ole valitsust, ei ole üleüldse ühe olendi sunduslikku võimu teise olendi üle. Ideaalne ühiskond on see, kus mõistusega olendil ei ole põhjust ega soovi laimata, rõõvida või tappa ning oletatavaid ebatõenäolisi kuritegusid karistatakse ühiskonnaliikmete endi poolt.”” (lk 175)

Nojah, eks vähe segane mulje sellest projektist jääb, on janti ja tõsimeelset fantaseerimist. Eks seda kõike võinuks teha ka vähe kompaktsemalt või siis leegitsevama loomepalanguga. Aga jah, Strugatskite fännid krigistavad niiehknaa hambaid, ja Trubetsky, tema hõõrub käsi.

ulmekirjanduse baas