Selle poolaasta oodatuim poolik raamat. Ja see oli ootamist väärt, milline grandioosne ja nurjatu möll! Halvad saavad headeks ja head saavad surma; head ja halvad on muidugi need, kes esimeses raamatus sellistena paistsid. Eelnevalt oli kuulda, et tähtsaid päid langeb nagu loogu, aga et selline valik... hah, tore kui üllatatakse (ulmebaasi arvamustes leiab sellele igati loogilise mõtte – realpolitik). Lahing Müüri pärast on muidugi eepiline ja Stannise sõjaretk üldse ootamatu (Davosiga on ka nüüd kööga?). Püha jumal, ja millega tegeleb Pisinäpp-Petyr? Ja Sandor Clegane? Ja Tyrioni tapatöö tagajärg? Kas Tormund Hiidudeturm naaseb? Kõige müstilisem on ehk see, mis juhtub edasi Brani, Arya ja Catelyniga. Kogu segadusest hoolimata on mõned jutustajad koos ja annavad sündmustele eri vaatenurki (Tyrion-Sansa-Jaime, Samwell-Jon-Bran). Einoh. Einoh! Uskumatu värk, kas Martinil üldse jätkub jaksu mingisuguseks finaaliks kuuendas raamatus?
Selle raamatu vaatenurkade edetabel: 7 – Jon; 6 – Arya, Tyrion; 4 – Jaime, Sansa; 3 – Daenerys, Catelyn, Samwell; 2 – Davos; 1 – Bran. Mõlema pooliku liitmisel: 13 – Arya; 12 – Jon, 11 – Tyrion; 9 – Jaime; 7 – Catelyn, Sansa; 6 – Daenerys, Davos; 5 – Samwell; 4 – Bran. Natuke veider tundub, et Aryal nii suur tähelepanu. Aga noh, parem kui Daeneryse igavus.
“Puu helendas piima- ja kuukarva, nii nõrgalt, et tundus, nagu ei valgustaks see õieti midagi peale värava enda, ka mitte otse selle ees seisvat Sami. Nägu selle küljes oli vana ja kahvatu, kortsuline ja aukus. Nagu surnul. Selle suu ja silmad olid suletud, põsed lohkus, laup närbunud, lõug alla vajunud. Kui keegi elaks tuhat aastat ja ei sureks, vaid jääks lihtsalt vanemaks, siis võiks tal olla selline nägu.
Värav avas silmad.
Ka need olid valged nagu pimedal. “Kes sa oled?” küsis värav ja kaev sosistas: “Kes-kes-kes-kes-kes-kes-kes.”
“Ma olen mõõk pimeduses,” ütles Samwell Tarly. “Ma olen vahimees müüridel. Ma olen leek, mis peletab külma, valgus, mis kuulutab koitu, sarv, mis äratab uinujad. Ma olen kilp, mis kaitseb inimsoo valdusi.”
“Siis mine,” ütles värav. Selle huuled paotusid ja avanesid üha rohkem ja rohkem, kuni kogu näost oli saanud vaid suur pärani suu kortsudesõõris.” (lk 209-210)
“Metsa alla olid kogunenud kogu maailma metslased – rüüstajad ja hiiglased, soerdid ja teisekskäijad, mägihõimud, soolasel merel seilajad, jääjõgede inimsööjad, maalitud nägudega koopaelanikud, koertekaarikud Jäätunud rannikult, Sarvjalad, kelle jalatallad olid nagu parknahk, kõik need kummalised metsikud hõimud, keda Mance oli kokku kogunud, et Müürist läbi murda. See ei ole teie maa, tahtis Jon neile kisendada. Teie koht pole siin. Minge ära. Ta kujutas ette, kuidas Tormund Hiidudeturm selle peale naeraks. “Sa ei tea midagi, Jon Snow,” oleks Ygritte selle peale öelnud. Jon painutas oma mõõgakätt, sõrmi harali ajades ja rusikasse surudes, kuigi ta teadis hästi, et siin üleval ei lähe mõõku kunagi tarvis.” (lk 311)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar