Emmi Itäranta – Vesi mäletab (2014)

Autor on loonud postapokalüptilise maailma, mis on üle elanud Maa jääkilpide sulamise ja naftapõhise tehnoloogia ammendumise, niisamuti üleilmse relvakonflikti. Tulemuseks on päikesepaistes vaevlev maailm, kus veetarbimine on rangelt valitsuse ja sõjaväe kontrolli all. Tarbitakse päikeseenergiat ja mingil moel destilleeritakse merevett tarbitavaks. Lumi, see on vähestele teada irreaalne kujutelm. Ühesõnaga, igati nõme koht elamiseks.

Et vesi on niivõrd hinnaline, siis on ausse läinud idamaist päritolu teetseremooniad kui ülim austusavaldus veele (üleüldse on see osa maailmast miski hiinapärase Uus Qiani võimu all). Tseremooniaid viivad läbi teemeistrid (kes on omal moel preestrid?), kel ajalooliselt on oma valgustkartev saladus – nimelt nemad valvavad veeallikaid, mis pole sõjaväe kätte langenud (tõsi küll, aja jooksul on selliseid vabu allikaid... ja teemeistrid on siirdunud linnadesse mammona juurde, kuid linnades muidugi allikaid pole). Aga veega sahkerdamine – selle hinnaks on surmanuhtlus. No jah, kuid kõige kõvemad teemeistrid on suutnud oma saladust sajandeid perekonnas hoida (sest üldiselt on amet päritav – muidugi on ka erandeid).

Käesolev lugu leiab aset endisel Lapimaal (või siis alal, kuhu on edasi kandunud soomepärased nimed), mis on päris kõrbestunud tundraala, näiteks kuivamise tagajärjel on soodest küllaga turvast saada. On sõjaväevalitsuse all ägav küla, on hea teemeister, on salajane allikas maitsvaima põhjaveega. Ent elukord läheb seal hapuks – kohalikku haldusala tuleb valdama uus ambitsioonikas sõjaväeametnik, austatud teemeister on teise ilma lahkumas ja oma ameti annab ta edasi tütrele... mis on küllaltki ebatraditsiooniline samm teemeistrite ajaloos. Tütar on selline uudishimulik preili ja oma tehnikahuvilise sõbranna abil avastavad nad vanaaja prügimäelt kummalisi infokandjaid, kus nende ülimaks üllatuseks on jutt sellest, et lähedal asuvatel Keelatud Maadel (Rootsi, Norra?) peaks olema vett, mis peale mitmesuguseid katastroofe peaks olema taas joogikõlbulikuks muutunud (ja varasemate teemeistrite päevikuid uurides selgub...). Teadagi, revolutsiooniline olukord kui see tõeseks osutuks. Kuid sõjavägi ei maga.

Peale Bolano biseksuaalselt küllaltki lopsakat teost on üpris harjumatu kogeda täiesti aseksuaalset romaani. Isegi sõjaväelased ei ähvarda naisi millegi õõvastavaga. Aga noh, küllap see veepuudus ja päikesepõletus mõjub inimestele niimoodi pärssivalt. Teksti võiks nimetada poeetiliseks ulmeks, umbes kui ristata McCarthy ja Järve, tegelastel ikka ilusad mõtted ja teod ning seda ühes ütlemata kurjas ja ebaõiglases maailmas. Noh, lugedes tuleb ikka mõned pisarad valada. Igal juhul, huvitav valik tõlkimiseks, mingil moel kindlasti kirjanduspilti rikastav, kindlasti loetav mitteulmelistele lugejatelegi.

sirp
reaktor