09 veebruar, 2016

Jonathan Strahan, Lou Anders – Swords & Dark Magic. The New Sword and Sorcery (2010)

Juustusest kaanepildist hoolimata on tegu mõnusa antoloogiaga – nelja hea või väga hea loo (Kiernan, Erikson, Cherryh, Abercrombie) kõrval on vaid kaks teksti (Wolfe, Shea), mis panid põhjalikumalt hambaid kiristama; eks mõnuga loetavaid lugusid oli veelgi. Hea on avastada autoreid, kellega võiks tulevikus rohkem kokku puutuda (Erikson, Cherryh, Lebbon, Keyes); suuremat emotsiooni ei tekitanud mulle vaid kahe tundmatu autori tekstid (Enge, Willingham). Antoloogias on viis teksti, mis kuuluvad suurematesse tsüklitesse (samas Abercrombie ja ehk ka Eriksoni lood on autorite romaanidele kaasajooksikuteks) – ehk Silverbergi, Nixi ja Cooki tekstimaailmadega peaks võimalusel lähemalt tutvuma; Moorcocki ja Shea pakutu jätab seni ükskõikseks.

Kogumiku parimaks on Kiernani kiiksuga lugu, kus naistegelane tegutseb žanri alfameeskangelase klišeedes... aga see pole ainus külg, mis selle loo puhul "nihu" on. Cherryhi tekst nõudis suuremat pusimist ja tasuks siis rohkem küsimusi. Eriksoni tumedus oli ehk minu jaoks kõige enam mõõga & musta maagia vaimus, mille otseseks vastandiks siis Abercrombie "kangelaste" ebaõnnestumised. Nö keskmike hulgast pakkus enam rõõmu Nix, Lebbon, Silverberg ja Lynch; paistab, et oma algsest Parkeri-tuhinast hakkan vaikselt paranema (aga tõepoolest, 2015. aastal oli mulle enim mokkamööda ulmelugu just Merebartoni draakonitapja juhtum). Eks huvitav ole seegi, et kogumiku konkurentsitult igavaim tekst on Wolfe'i hämafantasy, mis samas on leidnud taastrükkimist mitmes muus antoloogias.

Sel raamatul on veel üks hea külg – nimelt on sel niisugune formaat, mida on mõnus lugeda. Ei pea kahe käega raamatut kinni hoidma (nagu näiteks taskuformaadis "Fearsome Journeys'iga"), mistõttu oli hea kasutada kasvõi öökapiraamatuna (kerge masendusega mõtlen, et mu järgmine fantasy antoloogia on kahekäelugemine, ei taha seda nüüd kättegi võtta).

Steven Erikson “Goats of Glory” 6/10
Gene Wolfe “Bloodsport” 3/10
James Enge “The Singing Spear” 5/10
C.J. Cherryh “A Wizard in Wiscezan” 6/10
K.J. Parker “A Rich Full Week” 5/10
Michael Moorcock “Red Pearls: An Elric Story” 4/10
Robert Silverberg “Dark Times at the Midnight Market” 5/10
Greg Keyes “The Undefiled” 5/10
Michael Shea “Hew the Tintmaster” 3/10
Scott Lynch “In the Stacks” 5/10
Caitlin R. Kiernan “The Sea Troll's Daughter” 7/10
Bill Willingham “Thieves of Daring” 5/10
Joe Abercrombie “The Fool Jobs” 6/10

2 kommentaari:

  1. Olen täielikus hämmingus! Taas kord :D Just suures formaadis paberbackid, kõvakaanseist kõnelemata, ei sobi absoluutselt öökapiraamatuiks ja nõuavad lugemiseks ning enesevigastamise vältimiseks 2 käega kinnihoidmist. Taskuformaadis paperbackid aga vastupidi just on soovi korral ühe käega loetavad öökapiraamatud. Ehk siis jällegi nii diametraalselt erinevad harjumused, meeldivused...

    VastaKustuta
  2. Oleneb lugemisasendist.
    Kui kere on küljeli, ja üks käsi lehtede keeramiseks (sest teine käsi hoiab pead püsti, eksole), siis on väikest paperbacki tüütu käsitleda.
    Aga selline lohvakas paperback või kõvakaaneline, kus ei pea raamatut kinni hoidma, las vedeleb niisama voodil ja üht kätt pead kasutama vaid lehe keeramiseks.

    Nagu öeldud, ASEND.

    VastaKustuta